Tuhanded “sõbrad” ja jagamismängud

“Infolaviini alt tuleks osata välja ronida ja märgata tõelist elu enese ümber, tõelisi sõpru ja inimesi, kes meist päriselt hoolivad,” kirjutab Kuressaare gümnaasiumi abiturient Greete Paaskivi.

Tänapäeva ühiskonnas jääb järjest vähemaks ehedaid asju: ehedat rõõmu, sõprust, mis tundub nii õige, et miski ei suuda seda hävitada. Suurim põhjus võib siin olla aina enam maad võttev usaldamatus. Põhjamaiselt karge loomuga eestlane ei lase uusi inimesi ligi just kergekäeliselt.

Rääkisin kord ühe rootslasega, kes ütles mulle: ‘’Eestlased paistavad külmad ja kauged, kuid kui nendega rääkima hakata, on nad kõige mõistvamad ja toredamad inimesed, kellega mul on olnud rõõm tutvuda.’’

Meie elu on hakanud juhtima sotsiaalmeedia: tähtis on olla pidevalt kõigega kursis, alailma postitada mõtteteri, jagada pilte ja informatsiooni.

Inimestel on üksteisega suhelda aina lihtsam. Telefonikõned on möödanik, levinuim suhtlusvorm on texting ehk sõnumite saatmine näiteks Facebookis. Samas on verbaalne ja silmast silma suhtlemine aina vaevanõudvam.

Selleks, et inimestega suhelda, peab selles virtuaalmaailmas üksteist vaid ‘’sõbraks’’ lisama. Karm reaalsus. Mõnel meist on Facebooki-sõpru lausa tuhandetes. Kindlasti ei ole kõik need inimesed su sõbrad, ent nende sõbraks lisamisega on sul olemas nende kontaktandmed ning vajadusel saad nendega igal ajal ühendust võtta.

Olen veendunud, et kui Facebook ühel päeval kaob, tuleb asemele uus meediakanal, mida kõik ummisjalu kasutama tõttavad.

Raiskame energiat

Samas on maad võtmas infoküllastus – kogu teabetulva filtreerimiseks läheb raisku nii palju väärtuslikku energiat. Miks on mul vaja teada, et fotoateljees on toimumas sõbrapäevaloos või Ameerika väikelinnas tegi noormees oma neiule nii armsa valentinipäeva üllatuse?

See kõik on prügi, mille seast tuleb välja sorteerida see killuke teabest, millega tõesti on hiljem ehk midagi peale hakata. Infolaviini alt tuleks osata välja ronida ning märgata tõelist elu enese ümber, tõelisi sõpru ja inimesi, kes meist päriselt hoolivad.

Sõbrapäeva ümbritseb negatiivsuse aura. Kes ütleb, et ei tähista seda päeva enam ammu, kes pröökab arvamusportaalides, et see on vaid kommertspüha.

Mina usun, et just selliste väikeste tähtpäevade väärtus on suurem kui kunagi varem. Aina tempokamalt elavas ühiskonnas on selliseid pidepunkte üha rohkem vaja. Päevi, mis veedetaks sõpradega. Päevi, kus tuldaks teleka, telefoni, arvuti, tahvelarvuti juurest ära ja veedetaks aega inimestega.

Küsisin ka oma sõpradelt, milles väljendub nende meelest tõeline sõprus. Toon välja mõned paremad vastused:

Tõeline sõprus algab mõnusast vaikusest kahe inimese vahel. Tõeline sõprus on side. Sõber on see, kellega julged olla sina ise. Tõeline sõprus on hoolimine ja armastamine kohustuseta.

Tõeline sõprus on see, kui saad olla sina ise, sealjuures aktsepteerides ka teist nii tema parimate kui ka mitte nii heade omadustega. See on midagi seesugust, kus rõõmud mitmekordistuvad ja mured vähenevad. Tõelise sõpruse puhul pole tähtis, kui suur on vahemaa, sest üksteise jaoks ollakse alati olemas. Tõelises sõpruses väärtustatakse kõige lihtsamaid ja väiksemaid hetki, mis muudavad iga päeva kaunimaks. Teineteise pidev motiveerimine, mitte allasurumine. Kõigest ausalt ja otsekoheselt rääkimine ilma pettumuse või solvumiseta. Tõeline sõprus on miski, millele saad alati kindel olla.

Eks ole, noored on tõelise sõpruse mõiste enda jaoks selgeks teinud: tõeline sõprus tähendab tõeliselt turvalist põgenemispaika, kus vastutasu ootamata võib saada lohutust, tunnustust, jõudu edasiminekuks.

Sõprus on jõud

Sõprus on jõud. Selleks, et tänapäeva maailmas toime tulla, end kuuldavaks teha, on palju jõudu vaja. See ei tähenda seda, et vajame väga palju sõpru. Pigem on meil tarvis kasvõi ühtainust inimest, kellega oma muresid ja rõõme jagada.

Tänapäeval, mil päris suhtlus on noorte jaoks aina vaevanõudvam, on sõbrad üha väärtuslikumad. Ehk on tänane sõbrapäev, 14. veebruar just selle jaoks, et oma sõpru tunnustada. Öelda aitäh selle eest, et nad on olemas meile just kõige vajalikumail hetkedel.

Tänusõnad on kõige raskem enese väljendamise vorm, ent peaksime end selleks siiski kokku võtma. Sõnal on jõud ning kui me seda jõudu ei kasuta, jäävad mitmed vajalikud asjad tegemata.

Võiksime võtta eeskuju lastest. Mitte selles osas, et konflikti korral valimatult sõnu suust välja paiskaksime, vaid et julgeksime oma emotsioone näidata ja arvamusi välja öelda.

Tõelise sõpruse leidmiseks tuleb kõigepealt iseend avada. Miski ei tule inimese juurde, kui ta selleks ise valmis ei ole. Vanusest hoolimata vajame kõik oma kõrvale sõpra, nii heas kui ka halvas, nii rikkuses kui ka vaesuses.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 650 korda, sh täna 1)