Leiutaja Rait Rand võib idee küüsi langeda kasvõi keset ööd

NINAPIDI TARKUSES: Leiutaja Rait Rand ütleb, et kogu tema tarkus on tal käes olevas kaustikus. Sinna ta paneb kirja ideid, mis suvalisel ajahetkel pähe turgatavad.

Rait Rand (38) on oma sõnul hingelt insener. Probleemide lahendaja. Leiutaja. Ta oskab näha vajadusi ja nuputada neile lahendusi. See paneb tema punaka habemega näos silmad särama.

Ta naerab südamest, kui kuuleb, et tema kohta on kasutatud hüüdnime Plaastri-Rait, ent ei paista seda pahaks panevat. Pole ka põhjust. Ise on ta selle nime endale tekitanud.

Tema viimane suurem leiutis on kehatemperatuuri mõõtev nutiplaaster. Paned endale paari millimeetri paksusega plaastritüki külge ja kraadimiseks piisab vaid telefoniga üle selle libistamisest.
Jube lihtne. Ei mingeid tüütuid vanakooli-kraadiklaase. Arstide meelest on selline kraadiplaaster hästi vajalik asi. Nüüd on Rait koos oma meeskonnaga selle TempID-nimelise leiutisega “Ajujahis”.

Läbi valu

Idee ei küsi, millal tulla. Vahel kargab see pähe kõndimise ajal, vahel tualetis, vahel suisa keset ööd. “Enne ma magama ikka ei jää, kui pähetulnud idee saab kirja pandud,” ütleb Rait ja tunnistab, et unevõlg läheb kohati päris suureks. “Öösel tunduvad kõik mõtted eriti head, hommikul nad enam nii head ei ole.”

Ideed saavad kirja suurde ruudulisse kaustikusse, mille Rait seljakotist nüüdki välja võtab. “Kogu mu tarkus on selles kaustikus,” muheleb ta.

Paljud ideed sünnivad läbi isiklike kogemuste. Arusaamisest, et midagi on puudu. Vahel võib ideeni jõudmine olla ka valus. Nagu näiteks sellesama plaastri puhul.

Rait on ka surfar. Eelmisel suvel sõitis ühel päeval Pärnus. Ta käib merel muide ainult siis, kui tuul on kõvem kui 10 m/s. See tähendab juba päris kenasid laineid. Ühel sellisel lainel ta oma sõnul hooletuks läkski. Üks jalg jäi laua aasa ja laud tahtis minna oma teed. Tulemuseks oli selline väänamine, et kõhulihas rebenenud, häbemeluu puruks ja tuhar samuti vigastatud. Merel sai ta ka ise juba aru, et kaldale ta ujuma ei hakka. Lasi hoopis lainetel end randa uhtuda. Liival sai edasi liikuda vaid käpuli roomates.

“Mõtlesin, et sellest saab ikka hea filmi, kuidas ma seal kaks päeva surfiklubisse rooman,” meenutab ta. Õnneks sattusid sealt mööda minema noored, kes ta siis rannast ära lohistasid. Sealt edasi juba traumapunkt ja haiglasse. Ja seal kraaditi. Mingi hirmus suur kraadiklaas torgati suhu. Rait vaatas samal ajal käe ümber olevat patsiendi ID-paela ja idee tuligi.

“Ma mõtlesin, et kaks asja võiks ühes olla. Paned ID-kleepeka patsiendi külge ja temperatuur jookseb samas seal kaasa. Arstidel ka lihtsam,” räägib ta. Varem oli tal taolise lihtsama kraadiklaasi mõte mõlkunud siis, kui ta tütar kord palavikus oli ja lapse pidev kraadimine oli jube tüütu. Nüüd sai ta ideele kinnitust ja täiustust. Arstid olid öelnud, et vajalik asi ja tehku ära…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest..

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 159 korda, sh täna 1)