Kuressaare saab keskaegse kantsi (2)

ISETEGEMINE: Keskuses on ka sepikoda, kus Argo Kirsil oli eile käsil väravakoputi meisterdamine.
Maanus Masing

Sel suvel avatakse Kuressaares omalaadne keskaja elamuskeskus, mis pakub külastajaile tegevust alates käsitööst kuni relvade ja piinariistadega tutvumiseni välja.

“Ma mõtlesin, et paneks väravale sildi “Avame aastal 1342”,” muigab Argo Kirss, viidates, et Garnisoni tänaval asuva vana aida ümbersündi on käinud uudistamas päris palju inimesi. Pole ka ime, sest lisaks aida enda kordasaamisele on tänava äärde kerkinud uhke puitvärav ja paistab ka teravaks ihutud postidest aed. Seda, mis värava ja aia taga on, näeb juba sel suvel. Keskaegse kantsi moodi keskusel nime veel ei ole. Nimepanek on keskuse rajaja jaoks üks viimaseid tegevusi. Küll aga saab keskus ise iga päevaga aina rohkem valmis.

Oma kodumaja kõrval asuvasse 200 aasta vanusesse aita on Argo Kirss keskajakeskust rajanud juba paar aastat. “Mõtet olen ma endas kandnud oma kümme või rohkemgi aastat,” tunnistab endine keemiaõpetaja ja abilinnapea. Ta ütleb, et on tõepoolest keskajast ja sellega seonduvast vaimustuses.

Juba pikka aega on ta suviti pidanud lossihoovis vibutiiru, ehitanud kiviheitemasinaid ja ambe. Meisterdanud rõngassärke ja verminud münte.

“Sest see on lahe,” vastab ta küsimusele, millest selline hobi. “Huvitav on teada, kuidas asjad siis käisid.”

Neid teadmisi püüabki ta nüüd ka teistele edasi anda. Kuidas võisid välja näha tollane hoone ja õu, milline võis olla mööbel, millised sõja-, töö- ja piinariistad ja palju muudki. Kirsi sõnul tuleb ka mitmeid arendavaid mänge ja täpsust nõudvaid tegevusi.

Keskuses jagub edaspidi tegevust kogu perele ja oma poolteist-kaks tundi peaks olema sisustatud, usub Kirss. Rõhk on sellel, et igasugust isetegemist oleks palju. Selline keskajakeskus on ka kogu Eesti mõistes üsna ainulaadne. Vaid Rakveres on midagi samalaadset. Argo Kirss ütleb, et ainult Saaremaa turg jääb väikeseks ja keskus on rajatud paljuski ka turistidele mõeldes.

Vähetähtis pole ka see, et hoone sisustuse ja eksponaadid on Kirss koos abilise ja perega suures osas ise ehitanud. Selleks on tal tulnud selgeks saada nii puu- kui ka sepatöö. “Meeletult olen juurde õppinud,” kinnitab ka linnavoliniku staatuses olev Kirss, kellel eile oli käsil sepikojaväravale koputi meisterdamine.

Isetegemine on Kirsi sõnul ainuvõimalik lähenemine. Paljusid asju tulebki teha katse-eksituse meetodil ja pidevalt täiustades. Ei ole ju võimalik kuskilt lihtsalt jooniste järgi mõnda vanaaegset tööriista tellida. Mõtted ja ideed tuleb samuti ise otsida. “Poest sa piinapinke ei osta,” naerab Kirss, seega tulebki need karmid riistapuud endal valmis teha.

Loe keskajakeskuse saamisloost pikemalt viimasest Oma Kodust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 208 korda, sh täna 1)