Salme vallateatri kolm kanget naist

EMOTSIONAALNE TÜKK: Marleen Juhandi ja Aina Aavik mängivad oma rolli tõetruult ja usutavalt.
MAANUS MASING

Salme vallateater on lavale toonud dramaatilise loo, kus paljastuvad mineviku varjud, tõed ja kahetsused.

10. märtsil tõi Salme vallateater esimest korda publiku ette Airee´ Pajuri näidendi “Kolm kanget”. Lavastajaks Maire Sillavee, heli ja valguse eest hoolitseb Margus Lepik. Koolis sotsiaaltöötajana tegutsenud Pajur on ainest saanud peredest, kus valitsevad keerulised suhted ja valusad teemad. Näidendi teemad puudutasid Salme vallateatri naisi nii, et nad otsustasid selle Saaremaal lavale tuua.

“Kolm kanget” on suhtedraama, tegelasteks kolm erinevas vanuses naist, kellel on vägagi sarnane elumuster. On Amanda (Aina Aavik), kes kasvatab üksi Miat (Marleen Juhandi). Mia on 16-aastane pealtnäha vaga ja viisakas tütarlaps, kes on tegelikult elu suhtes üsna naiivne. Amanda kohkumuseks tuleb ühel päeval välja, et Mia on rase. See on Amandale, kes saab oma elugagi ilmselgelt üsna vaevaliselt hakkama, ootamatu ja raske uudis. Pole tööd ja on alkoholiprobleem. Õnneks Amanda armastab Miat ja teab, et saab ka tulevase beebiga hakkama. Aga et asjad veel keerulisemaks läheksid, kolib ühel päeval nende juurde sisse väljakutsuva välimusega Isabel (Annika Juhandi). Aina enam antakse mõista, et Amandal ja Isabelil on ühine tumedamates toonides minevik. Valusaid ja karme sõnu vahetatakse palju, nende vahel on puhvriks Mia.

Kõik kolm naist elavad etenduse jooksul välja oma murtud ja murdumata südamed. Mis on loo puänt ja kuidas see lõpeb, jätan siinkohal saladuseks.

Pajur kirjutajana ja Sillavee lavastajana ei loe sõnu peale. See ei ole õppeteater, kui, siis sotsiaalne teater. Üht sõnumit Amanda siiski korrutab: “Sa ei saa olla ema ja armuke ühekorraga.” Võib-olla on selle loo kaudne moraal, et kui on sündimas soovimatu laps, jääb see probleem naise õlule. Mees saab alati ära minna ja n-ö käed puhtaks pühkida. Minna järgmise juurde ja korrata sama mustrit. Lapsega jäänud naine vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Tihti on ta nagunii justkui ise süüdi, et see laps üldse eostatud sai. Tuleb tunnistada, et selliseid olukordi teab meist igaüks. Kui ei ole pidanud ise läbi elama, siis on selliseid mustreid kuuldud-nähtud. Aga kui lapse jätaks maha ema, kas ka siis suudaksime hoiduda kurjalt näppu vibutamast?

Maire Sillaveel on oskus valida head materjali. Sellist, mis loob saalis pinget ja mida pole raske jälgida. Näitlejad on oskuslikud – kolm naist teevad laval väga hea rolli, neid on huvitav jälgida. Ei juhtu tihti, et draamatükis saavad laval kokku ema ja tütar. Siinkohal kiitus Marleenile ja Annikale, et ei mindud teineteise vastu mängides verest välja. Pole lihtne mängida oma emaga või tütrega, jääda rolli ja võimalikult tõetruuks.

Kõik tegelased tekitavad kaastunnet, nende nukrust ja kadunud aegade ilu võimendab ilmekalt kogu lavastust läbiv Leonard Coheni pala “A thousand kisses deep”. Väga hea muusikavalik! Seesama hr Cohen seob lavaloos kokku naiste kõikepimestava armastuse meeste vastu. Selle magusa tunde, et homset ei tule – on vaid täna ja nüüd. Armastuse ilu, millele järgneb armastuse valu. Valu, mis võib katkisena hoida elu lõpuni. Õnneks on kõigil võimalus lunastuseks.

Piret Puusepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 792 korda, sh täna 1)