RUHNU MEREPÄÄSTEJAAM 1874–1944: “Öösse tuliwad saareelanikud appi…”

RUHNU PÄÄSTEJAAM valmis Sjustaka neemel 1876. aasta lõpuks.
Eesti Meremuuseum

19. sajandi keskpaigaks kannatas Venemaa laevaehitus ja meresõit juba pikemat aega majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust tingitud mahajäämuse all. Palju vajalikke arenguideid tuli üle võtta Euroopast. Sinna hulka kuulus ka merepääste korraldamine.

1866. aastal alustas I järgu kapten Freigang päästetegevuse korraldamiseks na vodahh rahakorjamist ja kutsus toetusega ühinema ka meremehi. See ei viinud aga veel päästejaamade asutamiseni. Admiral Posjeti eestvedamisel ning teiste kõrgemate mereväelaste ja merekaubandusringkondade osavõtul koguneti 1870. aastal Peterburis ja moodustati asutav komitee, kes hakkas välja töötama päästeühingu põhikirja.

Ühingu nimeks sai Mereõnnetuste Puhul Abiandmise Ühing. 1872. aastal asutati ülevenemaalise päästeühingu raames Liivimaa komitee ja pool aastat hiljem ka Eestimaa komitee. Päästeühing tegutses tihedas koostöös ja osalistes alluvussuhteis merejõududega, kelle hoole all olid Venemaal tuletornid ja kogu hüdrograafiateenistus.

140 aastat merepäästet

Ruhnu päästejaam asutati esimeste hulgas 1874. aastal, valmis sai see Sjustaka neemel 1876. aasta lõpuks. Päästejaam kuulus koos Saaremaa päästejaamadega Liivimaa komitee tegevuspiirkonda, mille keskus eesotsas kubermangu pealinna bürgermeistriga asus Riias. Ruhnu jaam kuulus kogu oma tegevusperioodil Saaremaa asjaomaste ametnike järelevaatuse alla, kuid tegutses kohaliku tuletorni ülema otseses alluvuses.

Eesti Vabariigi loomisel võeti päästejaamad merejõudude juhataja ettekirjutuse põhjal 8. maist 1919 riigi poolt üle. 1. detsembril 1927. aastal anti päästejaamad Mereasjanduse Peavalitsuse poolt Eesti Punase Risti haldusesse. 1938. aastal oli Eestis 28 merepäästejaama, millest viis olid talvejaamad. Ruhnu merepäästejaam tegutses 1944. aastani, ruhnlaste lahkumiseni Rootsi. Alljärgnevalt mõned seigad merepäästejaama juhtumistest riigiarhiivis säilinud dokumentide põhjal.

Kuna sakslased olid 1915. aasta kevadel Liivi lahte ja Ruhnu saarele tehtud dessandi käigus tuletorni laternaruumi lõhkelaenguga puruks lasknud ja tuletorni garnisoni sõjavangi viinud, oli kohalikest koosnev merepäästejaama meeskond 1922. aastani, mil tuletorn töökorda seati ja uus tuletorni ülem ametisse määrati, ilma otsese ülemata. Sestap oli paatkonna ülem Mats Österman sunnitud sel ajal ise vajadusel riigivõimu poole pöörduma. Vajadus saabuski 31. augustil 1919, kui 13.02.1919 sooritatud päästeoperatsiooni eest tasu saamine venis. Päästeoperatsioon nägi asjaosaliste endi seletuskirja (originaalis soomekeelne, tõlkinud A. Warma 17.09.1919) järgi välja järgmine:

“Jättes 13.II-19. wene ajujäässe katsusime meetri pikuste lauaotste abil käies, Tomesnesti peaseda, aga kõwa tuul lautas lumesadu ja nii jäimegi saatuse hooleks pisikese jäätüki peale. Kaasas olewatest, kahest eestlasest üks pööras wenesse tagasi, teine sattus niisamasugusesse seisukorda, kui meiegi, kuid meist eraldi. Jäätükk oli nii pisike, et waewalt meid kolme ära kandis.

Tuul kandis meid Ruhnu poole. Kahe päewase ümber hulgutamise järgi saime Ruhnu nähtawusesse. Tegime katset püssilaskmisega randa märku anda. Alles kolmanda päewa õhtal saime wastuse. Mitmes kohas saarel süttisid märgi tuled ja kuulus paukusi. 16. p. öösse tuliwad saareelanikud appi kolme pisikese ja ühe suure wenega. Esimeseks peastsiwad nad selle eestlase, kes oli jäätükil ja siis meid. Järgmisel päewal läksid saare elanikud kolme paadiga teist eestlast peastma. Wene saiwad nad ka randa päew peale wiimasena peastetud eestlase…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Kaarel Lauk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 373 korda, sh täna 1)