Teadlased avastasid Saaremaalt Eestis uusi ämblikke ja samblikke

Tartu ülikooli botaanika vanemteadur, rahvusvahelise mainega keskkonnateadlane Aveliina Helm teeb Saarte Hääle lugejale ülevaate viimastel aastatel Saare maakonna alvaritelt avastatud uutest samblikest ja putukaliikidest.

VÄLITÖÖD EERIKSAARES: 2015. aastal leidis Tartu ülikooli teadlane Ede Oja Eeriksaare loopealselt Eestis uue samblikuliigi Atla wheldonii. Esiplaanil määravad Tartu ülikooli botaanikaosakonna doktorandid Marge Thetloff, Liis Kasari ja Lena Neuenkamp taimestiku liigirikkust.
2x erakogu

Projekti Life To Alvars raames muu hulgas ka Saare maakonnas käima läinud Eestis enneolematud ja suuremahulised loopealsete taastamistööd pakuvad huvi ka teadlastele, kes jälgivad taastamise mõju elurikkusele. Nüüdseks on Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased selle loo autori koordineerimisel lõpetamas mahukat projekti, mille käigus selgitati välja mitmete liigirühmade taastamiseelne olukord.

Projektiga seotud välitööd viidi läbi 2015.–2016. aastal Saaremaa, Muhu, Hiiumaa ja Mandri-Eesti 35 loopealsel ning koguti andmeid soontaimede, sammalde, samblike, ämblike, kimalaste, liblikate, lindude ja mükoriisaseente kohta.

Kuna taastatavad loopealsed osutusid liigispetsialistide seas väga põnevaks, andsid oma panuse ka mitmed vabatahtlikud. Nii määras Tallinna tehnikaülikooli professor Mari Ivask kogutud materjalist hulkjalgsed (sada- ja tuhatjalgsed), Tartu ülikooli teadur Norbertas Noreika tuvastas jooksikud ning entomoloogid Peeter Tarlap ja Villu Soon vaatasid lähemalt lutikaid ja erinevaid astlalisi kiletiivalisi.

Tänaseks on andmed koos ja lähikuudel anname ka Saarte Hääles täpsemaid ülevaateid loopealsete erinevate elustikurühmade olukorrast Saaremaal ja Muhus.

Lisaks olulistele lisandunud teadmistele loopealsete elurikkusest ja selle toimimisest on aga tööde käigus Saaremaal ja Muhus lisandunud Eesti jaoks mitmeid uusi liike, kellest siinkohal annamegi lähema ülevaate.

Põnevad leiud samblike hulgast

Tartu ülikooli teadur, samblikuekspert Ede Oja leidis Saaremaa ja Muhu loopealsetelt Eestile kaks uut liiki. Saaremaal Eeriksaare poolsaare loopealsel kasvas samblik nimega Atla wheldonii. See on väga väike samblik, mille viljakehad on kõigest 0,6–0,8 mm läbimõõduga. Ta armastab kasvada kaltsiumirikkal mullal ja kõdunevatel sammaldel.

Tegu on kogu maailmas haruldase samblikuga, mida on siiani leitud vaid Euroopast. Pikka aega peeti teda vaid Briti saartele endeemseks (st vaid mingile piirkonnale iseloomulikuks) liigiks, kuid viimastel aastatel on teda leitud ka Hispaaniast, Austriast, Norrast, Rootsist ja Soomest. On võimalik, et seda samblikku leidub ka mujal Eesti avatud õhukesemullalistel loopealsetel, aga oma väiksuse ja silmatorkamatuse tõttu on ta siiani märkamata jäänud.

UUS ÄMLIKULIIK EESTIS: Aulonia albimana on Kesk-Euroopas mõõdukalt levinud, kuid Eestist teda seni leitud ei ole. Liik eelistab kuivi ja kiviseid elupaiku ning Eestis on Lõu loopealne Sõrve säärel seni tema ainus teadaolev elupaik.
ERAKOGU

Muhu saarelt leidis Ede Oja Eestile teise uue samblikuliigi Protoparmelia oleagina. Ka see on väga väikesekasvuline samblik, ent sellegipoolest hästi eristatav liik. Maailmas on teda leitud kasvamas nii männi- kui ka tammekoorel, aga ka vanadel aiapostidel. Eesti seni ainsad leitud isendid kasvasid vana, peaaegu juba kuivanud kadaka koorel Paenase loopealsel. Praeguste andmete järgi on see tõenäoliselt tema ainus kasvukoht Eestis. Uuest liigist on teavitatud ka loopealsete taastamistööde läbiviijaid, et nad antud liigiga kadakapõõsaid taastamistööde käigus maha ei võtaks.

Vanad kadakatüved on elupaigaks ka teistele samblikele. Kadakad pakuvad elupaika ja toidulauda ka lindudele ning varju liblikatele ja kariloomadele. Kui kadakaid on aga liiga palju, kannatavad kõik elustikurühmad, kaasa arvatud linnud ja liblikad. Seetõttu on hea ka taastatavatel loopealsetel säilitada parajas koguses kadakaid. Teadlased on hinnanud, et kõige sobivam on, kui 10–30% loopealse pindalast on kaetud kadakapõõsastega.

Loopealsed on ämblikurikkad

Lisaks samblikele leidus uusi liike ka ämblike ning sada- ja tuhatjalgsete seas. Ämbliku­spetsialist Mart Meriste leidis loopealsete elurikkuse seire käigus kokku 154 ämblikuliiki, neist kuus liiki olid Eestis uued. Kuna koos ämblikega kukuvad püünistesse ka teised väikesed maapinnal sibavad loomad, määras professor Mari Ivask materjalist ka sada- ja tuhatjalgsed, leides kokku 29 liiki, neist samuti tervelt kuus Eestis uut liiki.

Nii sada- kui ka tuhatjalgsed on niiskemate ja varjuliste elupaikade liigid ning nii leidus neid põhiliselt metsastunud ja kinnikasvanud aladel. Sadajalgsed ja tuhatjalgsed näevad küll üsna sarnased välja, kuid eluviisilt on nad väga erinevad – sadajalgsed on kiskjad, kes toituvad väiksematest putukatest, tuhatjalgsed on aga kõdutoidulised, toitudes põhiliselt kõdunevatest lehtedest, seentest või taimejuurtest.

Nii sada- kui ka tuhatjalgsete puhul on huvitav märkida, et tegu on liigirühmadega, mida on Eestis seni uuritud võrdlemisi vähe ja see on ka loopealsete andmestikust suure hulga uute liikide leidmise põhjuseks. Antud uuring ei keskendunud metsaelupaikadele, aga kui sarnased tööd viidaks läbi metsades, võib tulevik tuua Eestile veel uusi leide sada- ja tuhatjalgsete hulgast.

Ämblikke on Eestis mõnevõrra põhjalikumalt uuritud ning kuus uut liiki on üllatuseks ka ämblikuspetsialist Mart Meristele. Meriste ütleb, et ta ei ole üheski oma varasemas samas mahus läbiviidud projektis nii palju uusi liike leidnud ja selline panus Eesti elurikkuse uurimisele teeb loopealsetel läbiviidud projekti arahnoloogilisest vaatepunktist väga eriliseks.

Suur arv uusi liike võib ühest küljest olla tingitud asjaolust, et loopealseid ei ole kunagi varem nii põhjalikult uuritud. Teisalt võib aga nii mõnegi uue leiu puhul tegu olla ka uute siia saabunud liikidega, sest viimasel ajal on kogu Euroopas täheldatud lõunapoolsete liikide levimist põhja poole. Tõenäoliselt on põhjuseks üha kiirenev kliimasoojenemine.

Kõige rohkem uusi ämblikuliike andis Eestile Kuivastu–Kuressaare maanteed palistav Võrsna loopealne, kust Mart Meriste leidis kangurlaste sugukonda kuuluva ämblikuliigi Walckenaeria furcillata ja krabiämbliklaste hulka kuuluva ämblikuliigi Xysticusaudax.

Neist esimene on kuivade ja madala taimestikuga elupaikade liik, kes on kogu Euroopas väga haruldane. Xysticus audax on Euroopast pärit andmetel seotud põhiliselt nõmmede ja põõsastikega. Huvitava ämblikuleiuna võib välja tuua ka Lõu loopealselt leitud huntämbliklaste hulka kuuluva liigi Aulonia albimana (pildil), kes on samuti kuivade, kiviste ja samblaste avatud elupaikade asukas.

Lisaks uutele liikidele leiti ka mitmeid haruldusi, kelle kohta olid varem teada vaid mõned üksikud leiukohad. Nii näiteks tuvastas zooloog Norbertas Noreika Saaremaa looaladelt mitmeid üleeuroopaliselt väga ohustatud ja kuivadele lubjarikastele elupaikadele spetsialiseerunud jooksikuid ning Villu Soon ja Peeter Tarlap omajagu huvitavaid liike astlaliste kiletiivaliste hulgast. Aga neist kõigist lähemalt hilisemates ülevaadetes.

Uued leiud ämblike ja teiste rühmade seas näitavad, et Eesti saarte avatud ja kidurakasvulisi loopealseid vajavad Eestis lisaks taime-, sambla- ja samblikuliikidele ka paljud haruldased loomaliigid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 769 korda, sh täna 2)