Muutunud arusaam õppimisest

Kevad on plaanide tegemise aeg. Orissaare gümnaasiumi nelja-aastane arengukava periood hakkab lõppema. Koolis analüüsitakse tehtut ja seatakse uusi sihte. Rõõmu teeb maakonna haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Raivo Peetersi sõnum, et tulevase riigigümnaasiumi kõrval peab maakonnas säilima üks munitsipaalgümnaasium ja selleks on Orissaare gümnaasium.

Et Orissaare gümnaasiumi taset jätkuvalt edendada, on meilgi vaja kaasa minna elukestva õppe strateegia eesmärkidega ning viia sisse muutunud õpikäsitlus ja kujundav hindamine. Selge on see, et ükski muutus ei toimu üleöö. Hea lugeja silmaringi laiendamiseks on järgnevalt välja toodud muutunud õpikäsitluse põhimõtted.

Õppimise tähenduse muutumine on üks osa laiemast kooliuuenduslikust liikumisest, mida põhjustavad kiired muutused töömaailmas, ühiskonnasuhetes, tehnoloogia arengus, aga ka sisemine rahulolematus koolis endas. 21. sajandil on edukaks toimetulekuks vaja järgmisi oskusi: sotsiaalset intelligentsust, loovust, kohanemisvõimet, oma tegevuse mõtestamise oskust, kultuuridevahelist kompetentsust, programmeerivat mõtlemist, arvutialast kirjaoskust, erinevate valdkondade lõimimise oskust, disainmõtlemist, enesejuhtimise ja vaimse koormuse ohjamise oskust, virtuaalse koostöö oskust.

Need oskused on aga meie traditsioonilises koolihariduses seni tähelepanuta jäänud, sest nende edendamiseks puudub kooli õppekavas eraldi õppeaine. Jutt on aineülestest või aineid läbivatest tarkustest. Enamik neist nn tulevikuoskustest on seotud inimese hakkama saamisega nii iseendaga kui ka ümbritsevate inimeste ja keskkonnaga. Seega on juba pikka aega püütud leida lahendusi, kuidas muuta traditsioonilise koolihariduse sisu tänapäeva ühiskonna ja inimeste ootustele vastavaks. Erinevate autorite poolt pakutavad liikumissuunad koonduvad laias plaanis kolme suure teema alla:

Muutused õppeprotsessi osapoolte rollis ja positsioonis. Siin rõhutatakse õpilaskesksust, suuremat arvestamist tema individuaalsete eripäradega. Lisandub õpetaja suurem iseseisvus ja kooli otsustusõigus. See tähendab kõigi osapoolte iseseisvuse suurenemist.

Muutused õppeprotsessiga kaasnevates sotsiaalsetes suhetes. Siin on märksõnaks suurem koostöö kõigi osapoolte vahel (suhetes õpilane-õpilane, õpilane-õpetaja, õpetaja-õpetaja, õpetajad-koolijuht).

Liikumine konstruktivistlikuma teadmusloome suunas. Eesmärgiks on siduda õpitav tugevamini igapäevaelu teemadega, edendada kriitilist ja tõenduspõhist vaadet õpitavale varasema “õpin ära – salvestan – ütlen üles” skeemi asemel. Kõige olulisem on õppija ja see, kuidas õppijad õpivad ja kuidas õpetajad õpetavad. Olulised on meeskonnatöö, koostöö ja õppijate-õpetajate vahelised head suhted.

Kasutatud allikas: Analüütiline ülevaade. Tallinna Ülikooli projekt “Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine” https://drive.google.com/file/d/0B_Q_ebaiVzV9ZnNBc3RGOWxSNVE/view

Marjana Prii, Orissaare gümnaasiumi direktor

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)