KRISTINAGA ELUST ENESEST: Ebaturvaline üksikvanemlus (22)

Naisliidu väljaantava tiitli aasta ema ümber lahvatanud üleriigiline skandaal on lühikese ajaga läbinud mitu etappi, nii et arutelus ei sünni enam viljakaid mõtteid. Need, kes leiavad, et naiste õiguste eest seismine võib toimuda ainult radikaalseid teid pidi, ja arvavad, et niipea, kui olen sellele loole punkti pannud, sööstan kesklinna murulapile rinnahoidjaid põletama, peavad kahjuks pettuma.

Telekast üleeilset Siiri Oviiri sõnavõttu vaadates kogesin mingit vormi Tourette’i sündroomist ja tajusin, kuidas tänane kolumn ennast ise kirjutab.

Kogu naeruväärseks muutunud arutelu juured ulatuvad pöördumisse, kus pakuti välja, et Naisliit võiks kandidaadiks lugeda ka üksikema. Õli viskas tulle Naisliidu vastus, milles märgiti, et arvesse lähevad “turvalises liidus” kasvatatud lapsed – sellega riivati paljude naiste õiglustunnet.

Piirdun vaid mõne näitega, miks paljugi sellest loost tundub mulle hobuseunenäona. Olen ametialasest kretinismist tingitult hoidnud end tavapärasest rohkem kursis selle ühiskonnakihi tegemistega, kuhu keegi meist väga kuuluda ei taha. Olukorras, kus lähisuhtevägivald on aktuaalne teema ja kutsume naisi üles oma sinikaid mitte kukkumiste-valedega maskeerima, raiutakse teisalt vastu, et abielu on püha ja selleta ei ole naine mitte keegi.

See on koht, kus asi on kaugel igasugustest tiitlitest ja nendele kandideerimise statuutidest, jutt on sõnumist, mida sellised väljaütlemised saadavad. Lisaks on juttu EMAKS olemisest, mitte abielust ega abielunaisest. Seega tekib mul küsimus, kas emaks saadakse abielludes või lapsi sünnitades ja nende eest hoolt kandes?

Kui Siiri Oviir ütleb, et Naisliidu aasta emaks ei kõlba ema, kes igal jõululaupäeval tutvustab oma lastele uut isa, tajusin külma tuuleiili. Hetkeks tundus, nagu oleks see lähtunud solvatud mitteabielus naistelt ja üksikemadelt, kellele Naisliidu juht verbaalselt kirvega hinge virutas.

Kui palju kuulub sellesse kategooriasse naisi, kes on enda kanda võtnud tema lastele määratud löögid.

Kes on pärast pikki kannatusi viimaks otsustanud lahutada ja näidata oma lastele, et see ei ole armastus ja pereelu ning see ei ole keskkond, milles nad peaksid üles kasvama. Või need naised, kelle mees on koos lastega maha jätnud ja uue pere loonud? Aga need, kes üksi kasvatavad puudega või adopteeritud lapsi? Justkui ei saaks üks naine olla imetlusväärne enne, kui tema kõrval ei ole seda õiget, seaduslikku meest!

Õnneks võib Saaremaa naiskodukaitsjate valitav aasta ema olla ka üksikema, kel on vähemalt kolm last, kes võivad olla ka kasu- või võõraslapsed.

Muidugi tahaksin, et iga perekond oleks nii tugev liit, et selliste teemade üle poleks vaja arutledagi. Paraku lihtsalt on nii, et suhted lähevad käärima, inimesed lolliks ja kõige ebatõenäolisemad stsenaariumid võivad saada reaalsuseks. Keegi pole selle eest kaitstud.

Ma tõesti loodan, et naised ei lase end maha tümitada keskaegsetest mõttemallidest, mis millegipärast tembeldavad esmalt just neid perekonnalõhkujateks.

Naine läks mehe juurest minema – lastele üldse ei mõtle! Mees läks naise juurest minema – naine süüdi, et mehe elu põrguks tegi! Alati leidub keegi, kes kogu süü “nõrgema soo” kaela ajab ja arvab endiselt, et naine meheta on nagu maja katuseta.

Minu silmis on kangelane iga ema, kes ei lase ühelgi mehel endal jalgu alt lüüa ja on saavutanud mingigi immuunsuse inimliku lolluse vastu. Aitäh kõikide laste nimel, kelle te olete päästnud vägivaldsuse või hoolimatuse eest, ja kes te kasvatate uut generatsiooni ükskõik millises peremudelis, kus ainsaks tingimuseks on turvaline ja armastav keskkond.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 930 korda, sh täna 1)