Kodutütred said aimu naiskodukaitse tegemistest

Varasel hommikul, kui läbi udupilve oli piilumas üksikuid päikesekiiri, kogunesid Orissaare jaoskonna naised, Tornimäe ja Orissaare kodutütred, et minna kevadet otsima ja end proovile panema, kuidas kaardi ja kompassiga looduses liikuda.

Alustasime oma matka ringkäiguga Jaani kiriku juurest, mis on valminud aastal 1703 – vana ja väärikas.

Meie esimene pikema peatuse koht oli päris heas seisukorras mantelkorstnaga hoone. Saime kodutütardele tutvustada, kuidas sellises mantelkorsten-köögis tol ajal toimetati. Oli näha suitsunud seinu ja õhus hõljus suitsulõhna, nagu oleks seal veel hiljuti keegi toimetanud. Juba oli märgata ka esimesi kevade märke: kauneid sinilillepuhmaid aedade ääres. Teekond enne metsa pakkus veel kummalist vaatepilti. Suurel põllul oli üsna hulgaliselt materjali, et üks korralik kratt kokku panna. Läbi metsa sammudes avastasime kevadise konna, kes end päikese käes soojendas.

Veel tükk maad vantsimist ja olimegi jõudnud Ööriku kiriku juurde. Ööriku Püha Kolm­ainu kirik valmis 1873. aastal – samuti vana ja väärikas. Võtsime seljakotid seljast ja tegime esimese puhkepausi, kosutasime end värske kasemahlaga. Päike kõndis üha kõrgemaid kaari ja meil oli aeg minna: ikka sammud taas metsa.

Tore oli näha, et maal elu käib. Vaatasime tõtt lammaste ja šoti mägiveistega. Järgmine suurem vaatamisväärsus oli renoveeritud pukktuulik. Sealt seadsime sammud metsaveerde, kus vulises rõõmsalt allikas. Samast metsaservast liitus meiega kaks kollast liblikat, mis andis tunde, et tõesti on kevad. 

Astusime reipalt edasi, et jõuda lõunapausiks metsatallu. Enne tuli veel ületada mitmeid veetõkkeid, uurida kaardilt, kas oleme ikka õigel teel, kuulata kaitseliitlase Lembitu juhendamist ja nautida tõeliselt sooja päikest.

Pärast vesist metsalõiku, suurt põldu ja saaremaist kadastikku jõudsime metsatallu. Ehitasime grillimiseks sobiliku koha, sest tuleohutus eelkõige. Hoolestatud pajuvitstest grillvarrastel said kõik oma lõuna ise soojaks teha. Pärast mõnusat einet oli kodutütardel võimalik osaleda NKK Orissaare jaoskonna laiendatud juhatuse koosolekul, et saada aimu, kuidas naiskodukaitsjad asju ajavad. Pärast asjalikku koosolekut tuli taas kaart ja kompass kätte võtta, et liikuma hakata, sihtkohaks Väike-Rahula. Veel kord tuli sulistada kevadises vees, uurida loodusmärke, imestada ja arutada selle üle, kuidas inimesed sealt kaugest metsatalust välja said, sest teed ju puudusid.

Sealt ta siis juba paistiski – meie matka lõpp-punkt. Kõik, kes olid valinud sel päeval matkal osalemise, said koos meiega tagasi lapsepõlve, et leida kevadmärke ja tunda neist suurt rõõmu. Boonuseks kaardi- ja kompassiõpe ning Lembitu õpetussõnad.

Mis tegi selle päeva veel eriti huvitavaks? Need kaks kollast liblikat läbisid koos meiega matka ja kadusid siis täpselt sama äkki, kui olid alguses meiega liitunud. Uskuge või mitte!

Anneli Pitk,
Saaremaa rk 6. aprillil 2017


Muljeid matkast

Orissaare rühma kodutütar Lissel Lee Tamtik:
“Mulle meeldis matk. Kõige toredam oli sõita Kaitseliidu autoga. Toit oli hea ja kõndida oli lahe. Õppisin kaarti lugema ja kompassi käsitsema. Lahe oli metsas matkata. Aitäh, korraldajad!”

Orissaare kodutütar Meriliis Kivimägi:
“Vahva matk oli, ilmaga meil vedas, Kaitseliidu autoga sõitmine oli samuti kõige toredam ja vahvam kogemus. Huvitav oli näha oma piirkonna lähedal asuvaid metsi ja külasid. Tore oli see, et nägime ka vanaaja ehitisi. Kokkuvõttes oli vahva. Aitäh kõigile toreda matka eest!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)