SUUR MAA, SUURED ASJAD: Lumine mai, kontrastide kevad (1)

neeme korv

Neeme Korv

Äsja end päikesepealinnaks nimetanud Kuressaare sai sel nädalal ootamatult suure avalikkuse tähelepanu osaliseks. Kümned jõulukaarte meenutavad lumepildid levisid sotsiaalvõrgustikes ja ajakirjanduses plahvatusliku kiirusega. Lust, mis peegeldus vastu päevitajate prilliklaasidelt ja kohalike õpetajate silmades, kes suusad alla panid, oli nakatav. Hoogne kontrast, nagu ses muhedas Lauri Saatpalu Šveitsi-laulus: “Käin paljajalu lume peal, on juuni Alpides…”

Tõesti, mullu olid mu kodurõdu petuuniad juba täies õies, praegu võitlevad sealsamas võõrasemad nullilähedaste temperatuuridega ning aeg-ajalt mattuvad lilled lume alla. Motohooaeg, mis mulle juba aastaid kevadet kuulutanud, on ikka alanud aprilli alguses. Tänavu olen mai keskpaigaks saanud rattad alla üksikutel päevadel. Külm!

Aastad pole vennad, nagu öeldakse. Mäletan üht lapsepõlve jüripäeva, mil sõit linnast Muhusse vältas meeletu tuisu tõttu umbes neli tundi. Või siis ootamatult lumevaeseks jäänud talvi, miskipärast iseäranis üht 31. detsembrit, kui koolistaadioni rohelisel murul jalgpalli tagusime. (Ikka pärismurul, kes toona kunstmurust kuulnud oli.) Või jälle üht kevadet nullindate alguses, kui lumi oli maas kuus kuud järjest ning aprilli lõpus oli Tallinna lahel veel jääkiht. Igaühel meist on selliseid mälestusi.

Aga meie siin oleme ilmakontrastidega rohkem harjunud. Nii inimesed, loomad kui ka taimed. Prantsusmaalt Bordeaux’ piirkonnast tuli uudis, et aprilli lõpus miinuskraadidesse langenud õhutemperatuur tekitas tohutu kahju viinamarjaistandustele. Infokanal Bloomberg kirjutab, et inimesed süütasid öösel lõkked, niisugust ilmatrikki pole nähtud mitu inimpõlve ning kahju võib ulatuda miljardi euroni. Eks veinisõbrad tunne seda õige pea oma rahakotist. Miljon või miljard ütleb vähe, aga kui harjumuspärane Chardonnay või Sauvignon Blanc tuleb euro-kaks kallimalt kätte, tajud kohe.

Kuid Prantsusmaalt tuli ka soojemaid tuuli. Üle Euroopa kõlas kergendusohe, kui Emmanuel Macron presidendiks valiti. Just alternatiivi silmas pidades. Olen enam kui veendunud, et jahe hingus, mida toob kaasa ootamatult külm mai, on kukepea sellega võrreldes, kuidas võinuks meie elu mõjutada Marine Le Peni taoline poliitik.

Euroopa Liiduga on nimelt see häda, et kõike head, mida see ühendus on eurooplastele – ja meile teiste seas – andnud (muu hulgas palju-palju vabadust), võetakse enesestmõistetavana. Pinnale ujub aga negatiivne, sest head loov mehhanism on kohmakas ja oma kohmakuses kergesti rünnatav.

Oleme juba unustanud banaanikõveruse metafoori, kuid laias joones toimib see endiselt. Aga need, kes eurokõveruste üle irvitavad, võiksid mõelda, et samas on ju banaan meie laual. Odav, alati kättesaadav. Võrdluseks meenutagem mööda tänavat looklevat järjekorda Vojentorgi toidukaupluse juures Holostovi ringil, kus umbes kord kolme aasta jooksul tulid toored rohurohelised banaanid vabamüügile, see püsib vähemalt siinkirjutaja mälus igavesti kui üks defitsiidi sünonüüme. Kellele jätkus, oli õnnega koos.

Nii et olgem helged nagu Kuressaare kooliõpetajad, paneme suusad alla ja haukame banaani, mis on ju ehe looduslik spordibatoon. Elu ja ilm jäävad alati kontraste pakkuma. Ja nagu tali ei jää taeva, ei jää ka suvesoe tulemata.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 121 korda, sh täna 1)