Kersti Vaga: ilu tuleb siis, kui on tervis

“Kõigepealt peab olema tervis ja pärast tuleb ilu. Inimesed on ilusad, kui on terved,” ütleb Kuressaare Karmeni tervisesalongi üles ehitanud Kersti Vaga, kes maja küll maha müüs, kuid seal massöörina ikka edasi töötab.

NAUDIB OMA TÖÖD: Kersti Vaga tunnistab, et seitse päeva nädalas ettevõtjana on päris pingeline, kuid kirunud ta selle pärast ennast ei ole.
Maanus Masing

Miks te otsustasite oma äri ära müüa?
Müüsin kinnistu, ise olen tööl edasi. Teen tööd kolm-neli korda nädalas. Elan maakodus ja teekond on pikk. Teiseks tahtsin natuke tagasi tõmmata seda tööaega. Seitse päeva nädalas ettevõtjana on päris pingeline. Kerge pole olnud, 23 aasta jooksul tuli pangalaenud maksta ja kõik muud asjad.

Kui te 1994. aastal salongi tegite, siis läksite sinna tõsiselt tööd rabama, mitte et see oleks ilus asi, millest seltskonnas rääkida. Olete omanikutunnet nautida ka saanud?
Eks see ole suur töö ja vaev olnud. Omanikutunde nautimist sain siis, kui pangalaenudest pääsesin. Tekkis kaks-kolm aastat, aga mitte rohkem. Kui linnakodaniku komisjonis olin, siis ka küsiti, et käid õhtul ju raha kokku korjamas. Ütlesin, et seda ma ei tee, ikka hommikust õhtuni tööl.

Te ei ole enam ainuomanik? Kas okast hinges pole?
Ei olnud esialgu lihtne. Nüüd olen ära harjunud, et olen samamoodi rentnik. Ise tegin vea, et mul olid kõik inimesed tööl. Oleksin pidanud ruume välja rentima ja Facebooki peale mõtlema. See toimib noortel väga hästi. See oli miinus, mida ma ette ei osanud näha.

Karmeni salong on alles, sest toome Saksamaalt jalahooldustooteid Eestisse. Firma on alles ja toimib.

23 aastat – mitu korda jõudsite ennast kiruda, et milleks see vastutus?
Ei ole kirunud, olen nautinud oma tööd. Olen saanud endale väga palju toredaid inimesi. Kiire on olnud ja mõningad asjad, kuhu oleks soovinud minna, kontserdile või teatrisse – pigem see on kannatada saanud. Kui tütred olid veel keskkoolieas, siis nendega sain vähem tegeleda.

Salongi nimi Karmen on tütre järgi?
Jaa. Muid variante ei olnud. Ta oli keskkooli eelviimases klassis ja tahtis õppida kosmeetikuks. Arvasin, et salong jääks temale. Ta lõpetas keskkooli ära, läks Tallinna kosmeetikakooli. Tegi kolm-neli aastat tööd ja läks Ameerikasse lapsehoidjaks. Kerge ei olnud, nutsin ja olin väga õnnetu. Ma arvasin, et saab inglise keele selgeks ja tuleb aasta pärast tagasi.

Nüüd on ta juba 17 aastat New Yorgis Hiltoni hotellis mänedžer.

Klientide puudust Karmenil ju polnud? See, et kuskil keegi veel teeb, ei ole ju veel näitaja?
Seda küll. Aga talv on liiga pikk ega tasu ikkagi ära. Talvel jääb kliente väheks ja kõik tahavad leiva peale võid saada. Olen lugenud juuksurisalonge, neid on 22! Natuke liiga palju, raske on talvel firmat üleval pidada ja renti maksta.

Kes teie kõige kuulsamad kliendid on olnud?
Ega kunagi ei tohi öelda, kes on käinud või mis on olnud. Eks neid tuntud inimesi on olnud päris palju.

Kas info on levinud kliendilt kliendile? Kui palju olete ise vaeva näinud, et rääkida, mida teete ja et olete parimad Kuressaares?
Ega nüüd nii kangesti kiidelnud ei ole. Info on suust suhu levinud ja soomlased on meid väga hästi üles leidnud. Meie jalahoolduse kohta ütlevad nad, et see on ikka väga hea jalahooldus. Üks asi on pediküür ja teine jalahooldus. Kutsutakse tsooniteraapiaks ja see on alternatiivmeditsiin, mida teeb inimene, kes on seda õppinud.

Olen mitmel inimesel leidnud jalas probleemi ja suunanud ta haiglasse. Eks see võtab inimese tõsiseks, ei taha uskuda, aga ikkagi tuleb minna arsti juurde.

Kas ja kui suuri ohvreid võiks ilu meilt nõuda? Kas ilu nimel peaks ohverdama tervise?
Tervis on kõige tähtsam varandus, mis inimesel on ja peabki olema. Seda pean kõige tähtsamaks.

Kas toitumise tähtsustamine või kohati ületähtsustamine on praegu moehaigus või tähendab see, et hakkame jõudma tasemele, millest sõltuvad meie tervis ja ka ilu?
Ma arvan, et on natuke liiga üle pakutud. Kui meil on oma piirkonnast kartul, porgand, kapsas, kaalikas ja varakevadel karulauk, toitume tervislikult ja vaatame, mida suust sisse paned, siis ei juhtu tervisega midagi. Lisaks tuleb liikuda ka.

Te olete sündinud Pidula kandis. Kas kujutate end praegu ette taluperenaisena? Käiks jõud üle?
Mu ema kasvatas lehmi, sigu, kanu, lambaid ning oli ka juurvilja- ja kartulimaa. Mina kasvatan musti sõstraid, mul on 40 põõsast, maasikaid ja kartulimaa. Muud ei ole.

Praegu olete pigem maal kui linnas?
Hommikul tulen Kuressaarde tööle ja õhtul Pidulasse tagasi. Minu sünnikoht on seal. Isa hoidis 35 aastat Pidula parki korras, iga kevad oli alati pargi riisumine.

Mingisugune talupidaja geen on siis olemas. Teist oleks hea taluperenaine ka saanud. Aga ema suunas meditsiini poole.
Ema selle poolt ei olnud, pigem isa oli nõuandja. Ema arvas, et see on raske töö ja palka makstakse vähe. Aga ma ei kuulanud sõna ja tegin ikka seda, mida soovisin. Diplomi peal on mul seega kirjas “meditsiini­õde”.

See on raske amet. Õde teeb ju füüsiliselt palju asju.
Parem olla tark õde kui loll arst. On ju tore olla hea õde. Töötasin haiglas kolm aastat, siis lastepolikliinikus jaoskonnaõena. Siis leidsin lehest kuulutuse, et sanatoorium Kuressaare vajab massaažiõde. Nii ma läksin 1982. aastal massaažikoolitusele ja lõpetasin ravikehakultuuri diplomiga. Minust sai massöör Kuressaares. Sel ajal oli tegijaid vähe. Haiglas üks ja sanatooriumis teine.

Mis käed ütlesid nädala lõpuks?
Käed ei öelnud midagi, pigem tekkis selline sisemine väsimus. Annad oma tööga nii palju energiat ja on üksikud inimesed, kes sulle selle tagasi annavad.

Massöör peab täpselt teadma, mida teha, peab tundma inimest ja teadma tema haigusi ning juurde küsima. See on väga tähtis eriala juures. Tihtipeale inimene kõiki asju oma arstile ei räägi, küsid ikka üle tema lood. On palju kõrgvererõhutõvega inimesi ja veenilaiendiga, mille korral on vastunäidustused.

Olete külaliikumises väga aktiivne inimene. Miks teil seda veel vaja on?
Tegin Pidula seltsi juba neli-viis aastat tagasi. Meil on naaberkülas väga kenad tuulikud, mis on lagunenud, tahtsin ühte üles ehitada. Oli selline tore programm. Kahjuks ei ole õnne olnud ja oleme pidanud kolm-neli korda loobuma. Ei ole jonni jätnud, iga sügis on uus taotlus.

Oleme kodukandis talguid teinud ja platsi, kus suvel peame jaaniõhtuid, ja Pidula parki muidugi ka korrastanud ja puhastanud.

Külaseltside puhul on eestvedaja oluline. Mismoodi need inimesed kodust välja saada? Seda ühist asja ajama?
Meie külas on nooremaid inimesi. Viis-kuus naist, kellele oleks vaja mingit tööd pakkuda. Nad kõik käivad Kuressaares kuskil tööl või siis Mullutus. Olen mõelnud mitu korda, mida võiks seal Pidulas arendada, et need naised ei peaks nii pikka maad sõitma.

Teete oma salongi Pidula Karmen.
Ega seegi halb mõte ole. Mul seal tore, aastast 1800 pärit hobuste tall olemas. Sinna tervisesalongi ei saa teha, aga peab midagi muud mõtlema. Suvel liigub päris palju rahvast. Olen suvel mõelnud, et raha jookseb tee peal ringi ja oleks vaja midagi välja mõelda. Ideid liigub, aga suvi on nii lühike, kaks kuud. See on praegu mõtlemiseks.

Kas teis on selline mõisaproua kaduma läinud?
Eks kõik arvasid, et oleksin võinud Pidula mõisa ära osta, aga see on uue omaniku leidnud. Kas nüüd mõisaproua, mul endal üle tee lapsepõlvekodu ja olen mõisas neli aastat koolis käinud. See on see küsimus, et võib ju osta, aga mida sa pärast sellega tegema hakkad, palju neid ilusalonge ikka teed. Neid on juba Kuressaareski nagu kukeseeni, liiga palju.

Selliste ümarate sünnipäevade puhul (Kersti Vaga tähistas aprillis 60. juubelisünnipäeva – toim) heidab inimene ikka pilgu sellele, mis selja taha jäänud ja annab mingisuguseid hinnanguid. Mis aastad need olid, mille kohta võite öelda, et kaunimad aastad mu elus?
Ma arvan, et 45–50 oli tore aeg. Kui 50 sain, läksin Soome suusatama, et saaks veel mäest alla suusatada. Kõik asjad tuleb teha enne 50. Mulle on suusatamine meeldinud, aga kahjuks ei ole lund olnud sel aastal. Aastas korra käin Otepääl, et ikka üks kord saan suusad alla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 870 korda, sh täna 1)