Kaisa Nurm ja Minna Raun: laste kaitse algab eelkõige kodust

Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinikud Kaisa Nurm ja Minna Raun puutuvad oma töös laste- ja noorsooteemadega kokku iga päev ning tõdevad, et parim viis oma lapsi kaitsta on pakkuda neile turvalist kodu.

TURVALISUS EELKÕIGE: Noorsoopolitseinikud Minna Raun ja Kaisa Nurm õpetavad Darelyan Pähni turvavarustust kasutama ja tõdevad, et politsei roll ei ole karistada, vaid olla abipakkuja rollis.
MAANUS MASING

Missuguseid suuremaid muudatusi saab noorsootöös praegu välja tuua? Mis viimaste aastatega muutunud on?

Minna Raun: Muutunud on näiteks riiklik poliitika, mis läheb järjest enam taastava õiguse poole. Lisaks muutis politsei ise 2014. aastal oma lähenemist nii, et nüüd tegeletakse pigem ennetuse kui tagajärgedega.

Riskiisikutega tegelemine võimaldab vähendada tõenäosust, et ühel hetkel tuleb selle isiku süütegusid menetlema hakata. Seetõttu on ka sotsiaaltööd üsna palju.

Uuest aastast kaovad ära ka alaealiste komisjonid ja nende lastega tegelemine antakse üle kohalikele omavalitsusele. Mida see alaealise õigusrikkuja jaoks kaasa toob, selgub mõne aja pärast.

Siit-sealt on kuulda, et tänapäeva lastel puudub austus vanemate inimeste vastu ja nad on oma õigustest üsna teadlikud. Kas see peab paika, et lastel puudub tänapäeval aukartus täiskasvanute ees ja politseiga ähvardamine on justkui viimane õlekõrs?

Kaisa Nurm: Me ei räägi kunagi inimestele, et lapsi või keda iganes peaks politseiga ähvardama, vaid vastupidi – ergutame neid just oma muredega meie poole õigeaegselt pöörduma.

Samas arvavad mõned vanemad, et kui nemad kodus oma last kontrollida ei suuda, siis meil on vorm ja võlukepp, mis automaatselt kohe aitab. Kuid see ei ole päris nii.

Minna Raun: Lapsevanemad hirmutavad oma lapsi sageli politseiga, see on tõsi. Samuti kutsutakse meid kooli asjadest rääkima ja õpetusi jagama, mis ei ole iseenesest halb, aga vahel lastakse asjadel nii kaugele areneda, et meil on raske neid jälle kontrolli alla saada. Me ei saa jätta rõhutamata, et kõik hakkab ikkagi kodust pihta. Tänapäeva lapsed on teistsugused, kasvõi kui vaadata, millega nad üles kasvavad. Nutimaailmas on nad ikka hästi pädevad, toimetavad väga suutlikult ning neil on seal äärmiselt palju infot jagada.

Mainisite enne, et tegelete palju ennetustöö ja riskiisikutega. Kuidas te neid niinimetatud riskiisikuid, probleemseid lapsi kaardistate?

Minna Raun: Meil on andmebaasid, kus jookseb info juhtumite kordumiste kohta, mis on ühe isikuga seotud. Kohaliku omavalitsuse ja sotsiaalvõrgustikuga jagame omavahel infot, et olukorrast ühiselt võimalikult head ülevaadet omada. See aitab meil paremini kokku panna kõiki infokilde, mis mõne niinimetatud probleemse lapsega tegelemisel võib suuresti abiks olla.

Kaisa Nurm: Seda süsteemi on ka varem kasutatud, aga mitte nii tihedalt ja nii sisuliselt. Eesmärk ongi see, et kõik, kes ühe lapsega tegelevad, saavad ühe ja sama info. See vähendab ka võimalust, et keegi nende teadmistega halvasti ümber käiks.

Viimasel ajal on sotsiaalmeedias tihti kuulda noortekampadest, keda lausa ohtlikeks peetakse. Kas olukord on tõepoolest nii hull?

Minna Raun: Facebook on selline koht, kuhu paljud panevad postitusi emotsiooni pealt ja info ei ole tihti kontrollitud.

Kui postituse eesmärk on jõuda mingi teatud inimeseni, saada temaga kontakti ja asjad omavahel selgeks rääkida, mitte niisama mustata, on see täiesti okei. Paljudel juhtudel on aga tegemist lihtsalt lastevaheliste konfliktidega, mida sotsiaalmeedia vahendusel võimendatakse.

Tuleb siiski meeles pidada, et asjas on alati kaks osapoolt ning teatud konfliktid on sellised, kus oleks vaja eelkõige teineteisega suhelda ja politsei ei peagi sekkuma.

Kaisa Nurm: Praegu võibki öelda, et paljudel juhtudel ei suudeta omavahel suhelda, kuigi selliste konfliktsete olukordade puhul on võtmeküsimus just omavaheline kommunikatsioon.

Üheks suureks probleemide allikaks peetakse näiteks Smuuli elurajoonis asuvat skeitparki, kus tuleb tihti igasuguseid juhtumeid ette. Infot nende kohta jagatakse samuti Facebooki vahendusel ning politsei kutsumine sinna on vist üsna tavapärane?

Minna Raun: Jah, viimati jagati vist juhtumit, kus väikelaps oli kellegi müksu tagajärjel kukkunud ja ema läks seal olnud lapsi noomima.

Ma arvan, et see pole 7-aastaste koht. See on koht, kus asju juhtub paljuski ka seetõttu, et seal tegeletakse ekstreemspordiga. Kui noored tahavad sinna väga minna, siis miks mitte koos vanemaga. Väiksematel ei ole lihtsalt veel selliseid oskusi nagu suurematel. Sinna alla kuulub ka suhtlemisoskus.

Kaisa Nurm: Politsei hoiab sellel kohal küll silma peal, aga kokkuvõttes jääb vanema ülesandeks selgitada, kuidas ja mida seal teha tohib.

Iseenesest võib ka 6–7-aastane seal tubli trikitaja olla, aga tuleb ikkagi arvestada, et vanematel lastel on kiirused suuremad ja seega peaks jälgima, et ta suurematele jalgu ei jääks.

Nüüd algaval suvel on seal veel eriti palju tegutsemist. Patrull sõidab sealt küll tihti läbi ja jälgib toimuvat, aga rõhku tuleks panna sellele, et ohtlikke olukordi ei tekikski.

Kumb mõjub teie arvates lapsele või noorele inimesele paremini, kas vanemate õpetussõnad või kuulatakse vormikandjat rohkem?

Kaisa Nurm: Kõik algab kodust. Maast madalast. Reeglitest, vanemate autoriteedist. Politsei ei ole kasvatusorganisatsioon, meie suuname ja selgitame. Vanemad arvavad vahel ikka, et nende last peaksid kasvatama kõik teised, aga päris nii ei saa.

On juhtunud näiteks, et vanem leiab suitsupaki, helistab meile, küsib nõu, kuidas käituda, ning tuleb koos lapsega vestlusele. See on koostöö, me aitame neid suunata. Niisuguse tegevuse eesmärk ei ole ähvardada ja karistada, sest meie juurde tullakse ju murega.

Kuigi vanemad tahavad lastele head, leidub siiski sellist suhtumist, et võtke laps ja tehke korda. Kui laste ja nende vanemate vahel on usaldus, vähendab see võimalust, et laps meie orbiidis millegi halvaga silma hakkaks.

Minna Raun: On ka näha, et lapsed, kellele pole kehtestatud reegleid ja piire, on segaduses. Kui hakata aga piiridesse suruma 14-aastast, kellel on seni olnud täielik vabadus, viib see üldjuhul kohe konfliktini.

Muidugi mõjutavad noori ka mingid teatud arenguetapid, mis panevad neid tegema selliseid asju, mida nad muidu ei teeks. Kui me jaoskonnas näeme, et nooruk tõesti kahetseb oma tegu, tema kehakeel annab mõista, et tal on piinlik, ning ta tunnistab, et on piire rikkunud, siis on aru saada, et tal on mingi empaatiavõime.

Kui aga vanemad tulevad jaoskonda oma võsukesele järele ja omavahel hakatakse tema kallal haukuma või last lihtsalt ignoreeritakse, paneb see tihti mõtlema, mis sellest noorest inimesest edasi võib saada.

Me ei ole psühholoogid, aga saame nõuga aidata. Siiski pakub oma lapsele kõige suuremat kaitset ikkagi vanem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 589 korda, sh täna 1)