Loopeasete kinnikasvamine võib vähendada õunasaaki

Tartu ülikooli botaanikud käisid eelmisel nädalal Saaremaal välitöödel, et uurida loopealsete kinnikasvamise ja taastamise mõju Saaremaa elurikkusele.

IKKA SAAREMAAL: Nii Saaremaa juurtega Tsipe Aavik (vasakul) kui ka loopealsete taastamise algatanud rahvusvahelise mainega teadlane Aveliina Helm hindavad siinset elurikkust väga kõrgelt.
Maanus Masing

“Hetkel vaatame taastatavad alad üle ja ühe väiksema kõrvalprojektina võtame veel taastamata aladelt mullaproove, et vaadata, kuidas alade taastamine hakkab mõjutama mulla elustikku,” ütles Tartu ülikooli botaanika õppetooli vanemteadur Aveliina Helm. “See, mis toimub meie loopealsetel, võib olla oluline selle jaoks, mis toimub meie põldudel ja koduaedades,” lisas ta.

Teadlane selgitas, et loopealsetega on seotud paljud inimestele väga olulised elustikurühmad, nii mulla tervisega seotud mullaelustik kui ka näiteks tolmeldajad ja põllukahjurite looduslikud vaenlased. Neile on loopealsed ja teised sarnased pärandkooslused justkui kodusadam, kust nad liiguvad ka põldudele ja inimeste aedadesse. Nii võibki näiteks loopealsete kinnikasvamisega kaasnev taimeliikide ja sellest johtuv tolmeldajate kadu tuua kaasa väiksemad saagid koduaedades –väiksema õunasaagi, väiksema pirnisaagi.

Eluterved maastikud

Selliseid looduse omadusi, millest inimesele on otsene või kaudne kasu, nimetatakse looduse hüvedeks. Tolmeldamine ja kahjuritõrje on olulised põllumehele ja aiapidajale, aga loopealsetele omane looduse hüve on ka see, et inimene näeb kinnikasvanud kadastiku asemel üle lillelise aasa merd ja see omakorda avab võimalusi nii puhkuseks kui ka loodusturismiks. Kui kaovad elupaigad, kaovad ka nende elupaikade pakutavad looduse hüved.

Erinevate hüvede olemasolu tagavad mitmekesised maastikud, kus on põllulappe, aga nende vahel ka niidulaike, loodusliku taimestikuga koduaedasid ja metsatukkasid. “Püüdke ette kujutada olukorda, et teie kodu ja õunaaeda ümbritseb mitme kilomeetri ulatuses intensiivselt majandatud põld. Sellisel juhul ei ole teie aia ümber ei tolmeldajaid ega õunakahjurite looduslikke vaenlasi, rääkimata samuti looduse hüvede hulka kuuluvatest rekreatiivsetest vaadetest või linnulaulust,” osutas Aveliina Helm. Sellepärast on oluline jälgida, et meie maastikud oleksid ja jääksid mitmekesiseks, vaid nii tagame me ka inimesele sobiliku ja hea elukeskkonna.

Taimed vajavad paljunemiseks “värsket verd”

Tartu ülikooli botaanikaosakonna teadur, taimeökoloog Tsipe Aavik rääkis, et muu hulgas jälgivad teadlased sel aastal loopealsete elurikkust ka geneetilisel tasandil. Kui alad kinni kasvavad ja liikide isendeid jääb vähemaks, siis kannatab kõige esimesena asurkondade geneetiline mitmekesisus.

Hea näite võib tuua nurmenukkude kohta. Kinnikasvanud loopealsel Vätta poolsaarel Reinu külas oli mõnel vaatlusalal ainult 10 nurmenukuisendit, mis ei pruugi tagada selle asurkonna jätkusuutlikkust ja võib päädida liigi kadumisega sellelt loopealselt. Kui selline asurkondade kahanemine toimub rööbiti ka teistel kahaneva pindalaga niidulaikudel, võib antud liik piirkonnast lõplikult kaduda.

“Toogem paralleele inimeste maailmast: väikese arvukusega inimrühmad, kuhu ei tule ka värsket verd teistest inimrühmadest, ei ole pikas perspektiivis elujõulised. Seda seetõttu, et sellistes pisikestes populatsioonides kasvab tõenäosus saada järglasi oma lähedaste sugulastega, mis põhjustab pärilike haiguste sagedasemat esinemist. See omakorda võib kahandada sellise väikse inimrühma võimalusi tulevikus püsima jääda,” rääkis Tsipe Aavik. “Näiteks võib tuua kuningate dünastiad, kus sugulusabielude tulemuseks on geneetilise päritoluga haiguste tavapärasest oluliselt sagedasem avaldumine.”

Teadmaks, kuidas vältida taimeliikide geneetilist vaesumist Saaremaa loopealsetel, ongi oluline vaadata, milline on praegune olukord ning kui kiiresti mõjuvad loopealsete taastamistööd geneetilise mitmekesisuse taastumisele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 560 korda, sh täna 1)