KRISTINAGA ELUST ENESEST: Igavuse fataalsuse küsimus lahtine

Kuigi rulapargi vahetus läheduses elamine loob kõik eeldused selleks, et laste kilkamise saatel elamine muutub igapäevaseks, on see suvisel ajal täiesti arusaadavatel põhjustel kõvasti võimendunud. Esialgu tundus küll, et seal ei käi mitte harilik rataste ja ruladega sõitmine, vaid keegi taob süstemaatiliselt palgiga vastu betooni. Aga pole asja, millega inimene ei harju, ja nüüd on see muutunud lihtsalt valgeks müraks. Sadagu vihma või lõõmaku päike, tühjuse all see plats kannatama ei pea.

Sarnaselt kohalike ekstreemsportlastega võtsin tänavu nõuks oma ootusi suve suhtes drastiliselt vähendada ning nüüd pakub rõõmu iga päev, mil ei tule lume sees sumbata. See tähendab, et tuian suurima heameelega välitingimustes ja kui Smuuli rula- ja rattabänd välja arvata, olen tähele pannud, et võrdlemisi vähe lapsi on ringi tuiamas. Kus nad on kõik? Küllap maal. Või magavad kodus rasket kooliaastat välja? Aga ei, kaks tükki ikkagi istub trepi peal, mõlemal telefon käes ja triblavad näppudega üle ekraani. Ilmselt pole see päris see, mida lapsevanem “õues mängimise” all silmas peab, aga õues nad ju on.

Delfis kirjutati sellest, kuidas vanavanemad ei taha enam lapselapsi suvel enda juurde võtta, sest need on nii tüütud ja mingit abi neist enamasti ka pole. Muud ei tee, kui seisavad mätta otsas ja üritavad WiFit leida ning lehma nähes panevad karjudes metsa poole uut mätast otsima. Väideti, et mõned noored üldse ei võtagi endale sellist riski, et lähevad vabatahtlikult kohta, kus internetti pole ning ollakse silmitsi metsatuka, pirakate loomade ja sõnnikuhaisuga. Kui keegi peaks veel mingeid maakate riideid või lõpetamiseks vanaisa hästisäilinud ülikonda pakkuma, läheb asi käest ära.

Ma tegelikult ei usu, et noored saarlased päris nii eluvõõrad on, ja võtan sinisilmse hoiaku, et selline äärmus siin ei kehti. Enamikul on ikkagi mingi kokkupuude maal olemisega ja ise endale tegevuse leidmisega. Ignoreerin võib-olla teadlikult tänaval vahel kuuldud siunamist, et ema on jälle mingi laadija kuhugi ära peitnud ja sunnib õues olema. Keegi röögatas mu lahtise akna all üks päev dramaatiliselt, et ta sureb kohe igavusse. Pooleldi murest, pooleldi uudishimust kiikasin aknast välja, kuid laps õnneks suremas ei olnud, vaid seisis, käed ristis, ja vaidles emaga, kes keelas tal koju arvuti taha luuserdama minna.

Mõtlesin tagasi sellele, millega minu põlvkond oma suve sisustas. Oma armilisele põlvele pilku heites meenus. Ronisin mööda puid, põletasin tiku otsas pigi ja mängisin sõpradega tuki-tukit või ruutu, enamasti nii kaua, kuni kõik üksteisele närvidele hakkasid käima. Maale minek tundus ka siis kohati ohkama panev ettevõtmine, sest see tähendas isoleeritust, mis omakorda tähendas lõputut metsas tuiamist, järve vahtimist ja nälkjatega mängimist. Toona ma ei teadvustanud endale, kui palju ma seda kõike tegelikult armastasin ja kuidas see iseenda ja loodusega silmitsi seismine mulle praeguseks juurde on andnud.

Loomulikult ei möödunud ükski suvi nende hetkedeta, kus ma oleksin ka hea meelega kellegi akna all igavusse suremist kuulutanud, kuid ilmselt ei olnud need hetked siis nii valdavad. Loodan siiralt, et suveks nutimaailmast väljalöödud noored leiavad endale ka päris maailmas tegevust ja tulevad ikkagi kasvõi hetkeks mätta otsast WiFi-otsinguilt alla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 256 korda, sh täna 1)