Silvi Truu: värvideta pole elu!

Kui Silvi Truu tuppa astub, saab tuba värve ja juttu täis. Just nimelt värve, sest Kuressaare ametikooli kauaaegse viimistlusõpetaja Silvi Truu jaoks on värvid väga tähtsad. See kajastub ka tema rõõmsatoonilises riietuses. Ning juttu Silvil juba jagub. “See, et ma liiga palju räägin, on õpetaja elukutse viga – meie töö ju ongi rääkimine,” ütleb Silvi naerdes.

JALKAVÄRAVAT VÄRVIMAS: Vanaema Silvi jagab 10-aastasele Karlile värvimise kohta näpunäiteid.
Maanus Masing

“Mulle pole pruunid toonid kunagi meeldinud,” tunnistab 23 aastat Kuressaare ametikoolis ehitusviimistlust õpetanud Silvi. “Pruun on minu jaoks võõras värv ja mõjub mulle rusuvalt. Samas – õiges kohas ja õiges koguses kasutatuna on see asjakohane.” Silvi meelisvärv on hoopis kollane – päikese ja rõõmu värv. Ja taevasinine. Ning teised pastelsed toonid. Tõsi, siis, kui Silvi oma tuleviku värvide ja maalritööga sidus, polnud sellistes toonides värve eriti kuskilt võtta.

Silvil on hästi meeles 1990ndate algus, mil ta ametikooli kutseõpetajaks tuli. “Põhilised värvid, mis tollal saada, olid valge tsinkvärv ja pruun ooker,” mäletab ta. “Eks siis kuluski mul seda valget värvi rohkem kui pruuni.”

Ent läheme ajas tükk maad tagasi. Kuidas juhtus, et noor naisterahvas end ehitusvaldkonnaga sidus? Ehituse ja remondiga seonduvat peeti tollal, 1963. aastal, kui Silvi kooli lõpetas, pigem meeste pärusmaaks.

Loe pikemalt laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 433 korda, sh täna 1)