Statistika kui meie liikluskäitumise peegel (2)

“L. J. Peter on kirjutanud: “Pessimist on inimene, kes vaatab ühesuunalise liiklusega tänavat ületades mõlemale poole”,” tsiteerib Kuressaare politseijaoskonna patrullitalituse juht Matis Sikk (pildil). “Minu praktika ütleb siiski, et igaks juhuks on tark vaadata mõlemale poole.”

Liiklus ei saa toimida, kui me ei usalda kaasliiklejaid. Me ei saa ju peateel liigeldes iga ristmiku eel kiirust miinimumini kahandada, et veenduda, kas kõrvalteel liiklev juht meile teed annab. Niisiis tulebki usaldada, aga alati kontrollida.

Tähelepanelikkus ja teistega arvestav liikluskäitumine on määrav. Liikluskasvatus peab algama juba kodust, kus vanemad selgitavad lastele, et jalgrattaga sõites on kiiver ja pimedas liigeldes rattale kinnitatud tuled vajalikud tema enda ja teiste ohutuse pärast, mitte selleks, et politsei trahvi ei teeks. Kõige alus on väga lihtne – tuleb tähelepanelikult täita liiklusreegleid ning olla teiste vastu lugupidav ja arvestav.

Praegu on Eestimaal suvi, kuigi jahedavõitu ja vihmane. Kuude lõikes kipub üheks õnnetumaks kuuks olema just suve südakuu juuli, kui inimestel on puhkused, Saaremaad külastab palju turiste ja liiklustihedus on suurem. Just neil aastatel, kui Saare maakonna statistikas kajastub vähemalt üks hukkunuga liiklusõnnetus, toimub see suure tõenäosusega juulikuus.

Üks riskitegur on see, et puhkuseperioodil on inimesed tihtipeale lõõgastunumas seisundis või reisimisest veidi väsinumad kui igapäevarutiinis olles ning keskendumine kipub hajuma. Samuti võib saatuslikuks saada võõras kohas liiklemine ja teeolude mittetundmine. Kui lisada asjaolu, et leidub ka juhte, kes ei hooli enda ja teiste ohutusest, tarvitades alkoholi enne sõidukirooli istumist või ületades lubatud sõidukiirust, siis teebki see liikluses suvest ühe ohtlikuma perioodi aastas.

Nii ongi politsei statistika järgi Saaremaal 10. juuli seisuga toimunud 19 inimvigastatuga liiklusõnnetust. Eelmisel aastal samal ajal 11. Liiklusõnnetustes sai tervisekahjustusi 26 inimest, mullu poole vähem. Mõlemal aastal on 10. juuli seisuga hukkunud üks inimene.

Eeskujud ja karjaefekt

Mis meie liikluses lahti on? Esmapilgul võiks öelda, et ehk ei olegi liikluspilt sedavõrd halvem, kuna liiklusõnnetuste (ka nende, kus inimesed vigastada pole saanud) koguarv on tõusnud ainult viie ühiku võrra. Samas mingit tendentsi see ikkagi kajastab, kui meil on vigastatuid poole rohkem.

Politseinikuna, aga ka igapäevase liiklejana teeb mind murelikuks see, et tihtipeale laseme end juhtida karjaefektil ega mõtle oma peaga, mis on õige või vale. Nii võtame trassil parvlaevalt maanteele sõites omaks selle liikumiskiiruse, mida kolonni ees sõitev autojuht dikteerib, näiteks 105 km/h. Unustame korduvalt räägitud jutu, et ootamatu takistuse teele ilmumisel suureneb pidurdusteekond kasvanud sõidukiiruse tõttu drastiliselt – iga lisatud km/h puhul ligikaudu meetri võrra ning tõstab liiklusõnnetuste arvu 3%.

Võttes arvesse, kui palju juhtub õnnetusi ainuüksi kokkupõrkel metsloomadega, võib raskete tagajärgede ärahoidmisel olulist rolli mängida just ohutu sõidukiiruse valik. Karjaefektil laseme end juhtida ka siis, kui otsime suurüritusi külastades parkimisvõimalust, aga ka oma igapäevakäikudel. Kui keegi on enne meid juba keelava märgi mõjualas sõiduki parkinud, siis on see meie jaoks justkui indikaator, et nii tohib. Me ei mõtle, et märk on paigaldatud teiste liiklejate ohutuse või õiguste tagamiseks. Nii aga võib juhtuda, et põhjustame oma tegevusega halvemal juhul liiklusummiku või mõnel kitsamal tänaval lausa sõidukite kokkupõrke.

Teine häirima hakanud asi, mis eelmiste näidetega tihedalt seotud, on see, et kasutame ära anonüümsust. Kui keegi mu tegevust ei näe, on kõik justkui korras, keegi ei saa mind karistada ja minu hea nimi säilib. Samal põhjusel kartsid liiklusrikkujad varem seda, et ajalehtede politseiuudistes avaldatakse nende nimed. Nüüd on need ajad isikuandmete kaitsega seoses jäänud möödanikku.

Anonüümsuse üks kergemaid ärakasutamisviise on parkimine keelatud kohas. Kuna Kuressaares sõidukit ei teisaldata, on ju ohutu jätta sõiduk kusagile märgi mõjupiirkonda ja ise teadmata ajaks ning rahuliku südamega minna linna peale asju ajama.

Halvem ja ennast ning teisi äärmiselt suurde ohtu seadmise viis on see, mida on hakanud kasutama teatud mootorratturid, n-ö baikidega liiklejad (ma ei taha kindlasti üldistada). Ületades maanteel lubatud sõidukiirust ning sattudes politseipatrulli kiirusemõõtjasse, on leitud viis, kuidas jääda anonüümseks nii, et isegi sõiduki numbrimärki pole võimalik tuvastada. Selleks laseb juht kiiruse patrullini jõudes alla, nagu kavatseks peatumismärguandele reageerida, kuid möödudes tõuseb istmelt, toetab ühe põlve sadulale ning sirutab teise jala välja, kattes kinni mootorratta taga oleva numbrimärgi. Pärast sellist mõnekümnemeetrist sõitu istub juht jälle sadulasse ja vajutab gaasi põhja, mõtlemata, millised võivad olla tagajärjed, kui mingil põhjusel toimub teelt väljasõit või kokkupõrge mõne teise liiklejaga.

Jääda ausaks enese ees

Samasuguseid näiteid karjaefektist ja anonüümsusest võib tuua ka sõidukiroolis mobiiltelefoniga rääkimise kohta. Seda tehes aga ei teadvustata, et jällegi pannakse ohtu enda ja teiste liiklejate tervis ja elud.

Ka stoppmärkide vajalikkuse üle on olnud palju diskussioone. Igaüks võib endalt küsida: kas täidan stoppmärgi nõudeid ka siis, kui ühtegi teist liiklejat ei ole näha, või leian ettekäändeid selle märgi nõuete eiramise õigustamiseks. Küsimus ei ole selles, kas stoppmärgi vajalikkus mingil ristmikul on ikka põhjendatud, vaid selles, et jään seadusekuulekaks ja ausaks ka sellisel juhul, kui minu tegevust keegi ei juhtu pealt nägema. Ausaks tuleb jääda ennekõike enda ees.

Seega – lastes end juhtida karjaefektil ja kasutades ära anonüümsust, ei mõtle me, et pidevalt piirame kellegi teise õigusi või seame kedagi ohtu. Me ju ei tahaks, et teised meie suhtes nii käituksid. Tihtipeale hakkame mõnda sissejuurdunud käitumismustrit või hoiakut muutma alles siis, kui meie endaga midagi juhtub. Tegelikult aga saab igaüks kohe oma panuse anda, et meie liikluskultuur paremaks muutuks. Usun, et hoides liikluses meeled erksana ning mõningaid lihtsaid põhitõdesid järgides hoiame nii endid kui teisi, et kellegi teekond ei katkeks ootamatult. Soovin kõigile ohutut liiklussuve!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 360 korda, sh täna 1)