Rannakalur on mures lesta kadumise pärast Triigis (4)

Elupõline Mujaste küla kutseline kalur Uno Süld kurdab, et omal ajal kalamehele leiva lauale toonud lestakala on Triigi lahest pea täielikult kadunud.

LOODUSE MÄRK: Uno Süld on märganud, et lestadele suupärane merekarp ehk rahvapärase nimega linnuking on merest peaaegu kadunud.
MAANUS MASING

“Meie kandis on lesta jäänud ikka väga väheks ja ta on väga väikene,” ütles Mujaste küla Roomu talu peremees Uno Süld (80), kelle majapidamine asub vahetult rannamaantee ääres Triigi lahe rannajoonest umbes 30 meetri kaugusel.

Kui kümmekond aastat tagasi sai Uno seitsme võrgu peale kokku 30 -40 kilo lesta, siis nüüd tuleb võrgu kohta 2-3 lestakala. “Jätkub vaid omale, nii et lestamaitse on vaid majas,” sõnas eakas kalur, kelle sõnul kadus lest Triigi lahe võrgupüügist 3-4 aasta tagasi.

Uno Süld pakkus, et üheks saagi kokkukuivamise põhjuseks võib olla lestade ninaesise nappimine. Lestadele suupärase merekarbi ehk rahvapärase nimega linnukinga kadumine on Uno sõnul selgelt nähtav. “Olen siin eluaeg lesta püüdnud, võrgud olid paksult linnukinga täis, aga praegu leiab mõne harva,” rääkis ta. Kui varem olid lestad rammusad, siis nüüd on nad üsna lahjad, eriti kõhnukesed näevad nad välja kuivatatult.

Uno sõnul pani ta mõni aasta tagasi jääpüüki tehes tähele, et miskipärast olid lestad võrgus surnud. Mis võis olla kalade suremise põhjuseks, ei oska ta arvata, samuti ei ole tema teada põhjust uuritud.

Vana kalamehe sõnul on Triigi vetest kadunud ka angerjas. “Sel aastal pole ma angerjat näinudki, möödunud aastal ikka kaks tükki sain.” Küll aga liigub ahvenat ja räime, mida Uno kohalikele kundedele ka müüb.

Lestakala vähesus ei ole siiski ainult Triigi lahe probleem. Kalandusasjatundja Heino Vipi sõnul on lesta jäänud väheks kõikjal Saaremaa rannikul, kusjuures on eriti väheks jäänud noodapüügi lesta. Vipp lisas, et kuigi Triigi lest oli siinmail päris tuntud, ei ole ta siiski maitselt see kõige-kõigem. “Kõige maitsvam lest oli Riia lahe lest, mida põhiliselt püüti Abruka ja Mändjala juurest liiva pealt, aga ka Sutu lahest,” rääkis Vipp. “See mahtus ära peopesasse, aga oli ütlemata paks ja rasvane.”

80-aastane Süld, kes kasutab käimisel jalutuskepi abi, rääkis, et vanas eas sõltub merele minek eelkõige enesetundest. “Eks ma vaatan, kuidas ilm, tervis ja tuju on, teistega koos ma enam merel ei käi,” sõnas Uno Süld, lisades, et üldiselt tuleb liikumine tervisele ilusa ilmaga alati kasuks.

Uno Süld rääkis, et kalameheks hakkas ta isa jälgedes, kes pidas seda ametit terve elu kuni surmatunnini. Ka Uno ise on valdava osa elust leiba teeninud kalapüügiga. “Vahepeal küll olin metsaülem Saare Töölises, aga kohakaaslusega püüdsin ikka kala,” ütles ta.

Nõukogude aja lõpus töötas Uno 5-6 aastat Muhumaal Koguva sadamas. “Nüüd mõtlen, et see oli võibolla isegi mu elu üks ilusaim aeg,” sõnas vaba kalur, kelle sõnul puhkavad tolle perioodi vahvad kolleegid nüüd kõik kahjuks igavest und. “Endel Noor vist üksi ongi veel neist meestest järel,” lisas ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 831 korda, sh täna 1)