SUUR MAA, SUURED ASJAD: Täielik hapukurk! (1)

Tallinn avas kohalike valimiste aastal uhke ja uuena Balti jaama turu. Seni konkurentsitult räpaseim ja kahtlemata kõige kahtlasem pealinna turg näeb nüüd välja nagu sümbioos moodsast kaubanduskeskusest (koosseisus parkimismaja, suur toidupood, söögikohad) ning traditsioonilisest müügilettidega turust. Eraldi asetsevad liha- ja kalasaal. Muide, “vana Balta” on ka endiselt alles, jääb sinna Pelgulinna poole, aga ikkagi uue ja uhke varju.

Turujutt tuli mul pähe seepärast, et turu igas endas lugupidavas köögiviljaletis on purk värskelt sissetehtud kurkidega. Hapukurgihooaeg, mis kohe pärast jaanipäeva veel ei alanud, läks eelmise nädalal ka ajakirjanduses täiega käima. Laulupidu sai läbi, Keskerakonna pealinna paralleelnimekirja teema jooksis vähemalt mõneks ajaks tühjaks ja uudisteüksused leidsid end korraga nagu kalad kuival.

Jah, on Brexiti läbirääkimised, aga kaua sa sellest ikka räägid, lugejat see teema ei köida. Noh, muidugi võiks köita, sest ühel hetkel oled ise või on mõni su lähedane silmitsi uue olukorraga. Oleme Euroopas nii harjunud kõikvõimaliku vaba liikumisega, et mistahes tõrge tekitab tunde: kuidas see ometi on võimalik? Igal juhul need, kel mingigi elukondlik seos Ühendkuningriigiga, peaksid praegu olema tähelepanelikud.

Mis veel? Mingid mõtlemisvõimetud inimesed tallavad piltide tegemise eesmärgil teiste viljapõldudel, liikluses oli traagiline kuu algus – üheksa päeva, viis hukkunut… Hapukurgihooaja teemad on nagu ühepäevaliblikad, tulevad ja lähevad. Imelik, et nädalavahetusel Virtsu sadamakassade ees ootejärjekorras tekkinud pinged (tõepoolest, ma pole seal ammu nii närvilist õhkkonda näinud) üsna tagasihoidlikku tähelepanu pälvisid.

Poliitikud hakkasid valimisteks valmistudes tekkinud uudistetühimikus agaralt enesereklaami tegema. Igaüks ei saa ju valimiste eel uut turgu avada. Kadri Simson hüppas langevarjuga, Jüri Ratast ja Hanno Pevkurit nähti vete pääl mingite lõbusõidulaudade otsas kõõlumas (Ratas kandis päästevesti, Pevkur mitte). Kui Urve Palo visiteeris üht lihatööstust, tundus see lausa kõva uudis olevat. Iseenesest on hea, et poliitikud ka natuke ringi liiguvad ja leiavad aega kohalikke asju tähele panna. Tillukesele Abruka saarele olla neil päevil külla oodata nii peaministrit kui riigipead. Suine aeg, kena meresõit ju.

Aga ühiskondlik elu pole Eestimaalt sugugi välja surnud. Haldusreform jätkub, need vaidlused hõõguvad nagu süsi tuha all, ennustades tulist valimissügist. Riigikohtust tulevad ilmselt lõppotsused, aga segadust on endiselt omajagu. Ja valimiste järel saavad ju ametisse päris mõjuvõimsad isikud, arvestades kasvavat vastutust, mis tuleb priskemast rahakotist ja omavalitsuse rahvaarvust. Pange kasvõi mõttes kõrvuti uus ühinenud Saaremaa ja senine Torgu vald. Erinevus on suurusjärkudes.

Aga lõpuks tagasi turule. Käisin eelmisel laupäeval Kuressaare avaturul ja see oli küll üsna keskpärane lugu. Oli paar puidust suveniiride ja kudumite müüjat ning üks proua, kes proovis lahti saada värsketest kukeseentest. Ei mingit hapukurki otseses ega kaudses tähenduses. Imelik ja imestama panev, sest linn sõna otseses mõttes kihas omainimestest ja suvitajatest!

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 223 korda, sh täna 1)