OMA INIMENE: Kohalike keeles apteegimaja juures pistis Sirkka-Liisa Pääkkösele kohe terekäe pihku hooldekodu elanik Andrei.
Foto: EGON LIGI
Kakskümmend aastat Saaremaal elanud ja Sõmera Kodu annetustega abistanud Sirkka-Liisa Pääkkönen on erihooldekodu sulgemisest sedavõrd pettunud, et kavatseb Eestimaa tolmu jalgelt pühkida.
“Mul ei ole lapsi, mul ei ole peret, minust ei hooli keegi. Aasta pärast olen ma läinud,” ütles Pääkkönen eile Saarte Häälele. Soomlannat ärritab ja kurvastab Eesti riigi otsus Sõmera Kodu sulgeda ja selle elanikud mujale viia.
Pääkköst, kelle kogu siinne elu on olnud seotud hooldekodu tegemistega, teeb see väga kurvaks ja kõige enam imestust tekitab temas see, et kõik, mis on aastatega ja koostöös paljude Soome vabatahtlike abiga üles ehitatud, lõhutakse lihtsalt ära. “Suured remondid on tehtud ja suur raha paigutatud ja sellest pole mingit kasu,” sõnas naine.
Pääkköse arvates pole Sõmera Kodu sulgemine õige, kuna suurem osa Sõmera elanikest on seal elanud rohkem kui 10 aastat, paljud koguni 20 aastat ja see on nende ainus kodu. “Paljude jaoks on hooldekodu töötajad ja teised hoolealused ainsad sõbrad ja lähedased, kuna sugulastest pole midagi teada või ei võta nood ühendust. Jutt sellest, et inimesed tuleb “metsast välja päästa”, on lihtsalt väga rumal jutt,” lausus Pääkkönen ja märkis, et paljud hoolealused just tahavadki metsas käia, seeni ja marju korjata või lihtsalt looduses jalutada.
Ta lisas, et kas on siis parem, kui puuetega inimesed saavad linna tänavatel teiste negatiivse tähelepanu objektiks. “Paraku võtavad muutused siin valdkonnas aega vähemasti kolm sugupõlve, praegu on teine sugupõlv,” nentis Pääkkönen. Samuti ei mõista ta, kas tõesti on odavam elada üürikorteris, kus abilisi pole või need käivad harva.
Hooldekodu sulgemisest kuulis Pääkkönen hoolealuste käest. “Ma ei mõista, miks on hooldekodu lõpetamisega seonduvalt nii palju salastatust ja salatsemist – kuss-kuss, sellest ei tohi valjusti rääkida, sind see ei puuduta, ära muretse. Töötajaid on sunnitud vait olema,” lisas Sirkka-Liisa Pääkkönen. “Riigi asjad peaksid ju avalikud olema.”
AS-i Hoolekandeteenused teavituse koordinaator Ave Lillemäe ütles Pääkköse muret kommenteerides, et Sõmera Kodu ümberkujundamisest on kohalikele omavalitsustele ja piirkonna elanikele räägitud juba aastast 2010. Infot Eesti riigi ja AS-i Hoolekandeteenused plaanide kohta erihoolekande valdkonnas on tema sõnul saanud nii Lääne-Saare vallavalitsus, Kuressaare linnavalitsus, Saare maavanem kui ka Sõmera Kodu elanike lähedased ja eestkostjad.
“Kohalikus meedias on sellel teemal räägitud-arutatud tänavu ligi 40 korral, 2016. aastal teist samapalju. Kõik, kes vähegi soovinud, on saanud meedia vahendusel ja rahvakoosolekutel oma sõna sekka öelda. Oleme kõiki huvilisi kutsunud Sõmera Koduga tutvuma – kahjuks pole tutvujaid ülemäära palju olnud– ja kõigile meile esitatud küsimustele vastanud,” lisas Lillemäe.
Soomlanna arvates on aga Eesti poliitika lühinägelik. “Kas see kestab vaid valimistest valimisteni? Võiks ju silmas pidada pikemat perioodi,” lausus Pääkkönen, kes on Sõmera eluga olnud väga rahul ja saanud hästi läbi nii naabrite kui ka hoolealustega. “Soovin kogu südamest kõigile saarlastele ja eestlastele rahulikku ja ausameelset elu, jõudu ja jaksu luua enda ümber senisest paremat tulevikku,” lisas ta.
Loading ...
Sõmerale on küll kutsutud, kuid peamiselt selleks, et omi jäiku seisukohti edastada. Ei ole arvestatud ei klientide, töötajate, eestkostjate, omavalitsustegelaste arvamuste ega ettepanekutega. Riik kui Hoolekandeteenuste omanik lihtsalt rullib oma kodanikest üle.
Niipalju, kui mina olen oma aruga aru saanud, on see otsus tehtud kellegi ärimehe jaoks, kes tahab saada jälle euro rahasid nende uute majade ehitamiseks. Arusaamatu on see, et kõik on selle vastu, et see asutus likvideeritakse, aga hoolimata sellest ikkagi hävitatakse korralik toimiv asutus ja tehakse haiget abitutele inimestele. Häbi teile otsustajad!
Eesti riik on kuvand Eesti loomusest. Väline vorm on olulisem sisust. Eurokiituse ja -raha nimel roomatakse, poetakse, vassitakse. Sõnad on suured ja kõlavad, teod salalikud ja enesekesksed. Haigeid ja kaitsetuid kasutatakse kui esemeid, et üldine väline pilt ikka hooliv näiks ja euroraha voolaks. Kuhu on jäänud eestlaste ratsionaalsus (Sõmera majadesse on investeeritud miljoneid) ja tegelik mõistmine (erivajadusega inimesed vajavad harjumuspärast elukeskkonda)? Raha riigil näikse olevat. Miljonid lendavad teiste riikide abipakettidesse, kasarmutesse, relvadesse, eesistumisse, superministeeriumi ehitusse jne. Mõnda miljonit Sõmera Kodule, oma abivajava kodaniku heaks, ei raatsita eraldada. Kodanikke kutsutakse riigile kingitusi tegema. Kas hea riik ei peaks eelkõige abivajavat kodanikku märkama, tema eripäradega arvestama? Kas selline riik ikka väärib kingitusi?
Teeseldakse suurt muret Sõmera Kodu klientide tuleviku pärast, tegelikult ei hooli neist peaaegu keegi. Kui neist keegi üldse hoolib, siis vast ainult vanemad. Abikaasad lahutavad neist kiiresti, lapsed häbenevad ega tee tundmagi. Kui keegi sooviks teada saada, mis inimesed on tema sugulased, siis pärast psüühikahäire tekkimist saate sellest kindlasti sotti ega usu omi silmi ega kõrvu milleks “kallid” sugulased võimelised on. Võimaluse korral varastavad teid paljaks. Peetakse mitte ainult lolliks ehk rumalaks, vaid suisa idioodiks, kellele võib kõike õelda ja teha, sest ta on ju ometi loll. Mõnitatakse mõnuga! Sealjuures ollakse võib-olla veel suured jumalasulased ja üldse igavesti head ja õiglased inimesed, omaarust.Selliste meelest olgu Sõmera Kodu kliendid kuskil nurga taga peidus, et jumalapärast normaalsete silmaalla ei satuks. Suur hirm on, et tulevad linna elama. Kardetakse, et teab mis teevad! Kartke parem niinimetatud normaalseid segaseid kes igapäevaselt teiste inimeste elu põrguks muudavad oma tegemistega, või mittetegemistega.
Sinu (tolerantsus?!) jutus on mõte sees. Aga kuhu viib tolerantsus, et “hullud vägisi meie keskele”. Tolerantsusest üle peab käima erivajadustega inimeste eest hoolitsemine. Et nad antud juhul jäetaks enda koju elama.
Kui praegu Sõmeral elav agressiivse vaimse puudega endine klassivend vabalt jalutama pääseb, et mis siis saab. Ta on mitmeid kordi külla tikkunud. Klassiõed juba värisevad. Tean et ta peab paljude peale vimma ja ee ei ole nali.
Kui ma sealt tulin aastakene tagasi, siis ei olnud üldse selliseid probleeme. Inimesed olid toredad ja soojad. Kiiresti võeti omaks.
Aga kellel on kasud seal sees, et vaja need inimesed sealt välja süüa?
miks te siis värisete, kassikaaslased
kooliajal kindlasti mõnitasite haiget inimest
miks muidu see vimm
häbi teil olgu
Lp koordinaator Ave Lillemäe!
Te saate ju väga hästi aru, et kogu Saaremaa, Eesti ja veel abistavad soomlased on Sõmera likvideerimise vastu – mida te keerutate!?
Inimesed ei ole rumalad ja nagu lausus ka soomlanna Sirkka-Liisa Pääkkönen on teie poliitika lühinägelik.
Mõne aja pärast hakkate erivajadusega inimesi uuesti hooldekodudesse paigutama.
Kahjuks nende inimeste arv Eesti riigis aina suureneb ja vajalik oleks siinkohal sisukas ja ettenägelik ennetustöö, mitte aga rahva lollitamine.
Head töötajad peaksid koguma julgust ja alustama allkirjade kogumist – siis näeksite tulemust!
Meil on ema juba aastaid Sõmera hooldekodus. Kõik on alati puhas, hooldatud ja hoolitsetud, toidud korralikud, maja renoveeritud ja tuba soe. Emal on diagnoos, mis liigitub vaimse alla ning samuti nüüd on ta juba voodihaige. Kuidas on arvestatud, et
inimesed kes on harjumuspärases keskkonnas viiakse täiesti uude kohta, uute inimeste ja hooldajate keskele. Tuuakse mandrile… Inimesed kellele iga muutus on šokk. Kõiki inimesi ei saa uuesti ühiskonda sulandada. Kuid kahjuks on nad kõik vaid väikesed mutrid suures masinavärgis ning nende ning omakste arvamus ei loe midagi. Meil ei ole varianti, et tuleme vaatame uut kodu Saaremaal, sest meie ema jaoks seda ei ole -on koht mandril ja tulevik on tume!!
ajakirjanduses kordi väga rumalate väljaütlemistega silma paistnud. Ta kas ei tea asjast mitte midagi või ulub huntidega, mingist hirmust, kaasa. Tema suurim üllitis oli see, et Sõmera kliendid tuleb metsat päästa kuna viimased tahavad ööklubides käia!!?? Enam ei üllata ükski tema väljaütlemine. See on väga hirmus mis nende inimestega tehakse. Olukord Sõmeral on keeruline, haiged on ärevil, tervised tagasilanguses. Neid solgutatakse enne päris ära viimist veel Sõmeralgi majast majja, nad ei saa enam aru kuhu kuuluvad või mida tegema peavad. nad vajaksid topelt tähelepanu aga töötajatest on suur puudus. inimesed lahkuvad töölt. Olukord on masendav. Juhtkonnal sädeleb silme ees ainult euroraha, muu jutt on lähedaste, eestkostjate ja klientide lollitamine. Selle rahaga võiks osta igale kliendile paar täiskomplekti riideid ja jalanõusid. Siis ei peaks nad soome ja saare kaltsukatest annetusena ning enamasti moest läinud riietega ringi jalutama. Võiks osta liikumispuudega inimestele korralikud ratastoolid, pesuraamid, tõsteseadmed, et personal ei venitaks oma selgasid ja nabasid. Võiks võimaldada klientidele füsioterapeudi teenuseid mis on reh. plaanides ette nähtud aga mida mitte keegi ei saa ega hakka uues korteris ka saama. jne.
..on kõik kurtidele kõrvadele.Kes on need otsustajad ja ka otsustajad teistes valdkondades, kus inimestest sõidetakse üle nagu teerulliga nt. 20 aasta pärast? Nad on mitte keegi, tavaline abivajaja ja siis mõtleb ka teisiti, mitte ainult mäe otsast vaadatuna, vaid ka mäe alt.
Sõmera Kodus pettunud soomlanna hülgab Eesti – ja õigesti teeb. Siin Eestis läheb elu aina hullemaks, kõikjal lokkab onupojapoliitika ja rahva arvamust ei peeta mitte millekski. Ka need vähesed normaalse mõistusega inimesed muutuvad võimule pääsedes õige ruttu stagneerunud ahneteks ja hoolimatuteks tegelasteks.
Jah, Lillemäe, sõna võtta on soovijad kohalikus ajakirjanduses saanud – muidugi mitte tänu teile seal Tallinnas, vaid tänu toimetusele. Aga mida te nendest sõnavõttudest ka KUULDA võtnud olete? Mitte ühtegi sõna! Vahel tundub tõesti, et kogu teie ministeerium tuleks pikemaks ajaks Sõmerale siinsete spetsialistide hoole alla tuua.
Sewaldis olevad inimesed ikka normaalsed! Saavad küll linnas hakkama! Maal olek võib-olla uinutab, nagu oleks kõik korras! Inimestest eemal! Mõned saavad ja mõned ei saa! Linnas hakkama!