Lähedaste leidmise rõõmust ja valust

“Kõik sai alguse sellest, et mul murdus hamba küljest tükk ära. Häda polnud suurt midagi, ainult terav hambaserv kippus põske närima,” alustab Laimjala vallas tegutseva Saarekülade seltsi juhatuse liige Eha Ennemuist lugu inimeste otsimisest ja leidmisest.

Oli märtsi alguse nädalavahetus, arstile ei jõudnud veel aega kinni pannagi, kui pühapäeva õhtul viis “selle suve esimene šašlõkk” minu lauluhamba. Nii kui suu lahti tegin, märkasid kõik, et midagi on puudu. Mina aga susistasin neile rõõmsalt vastuseks. Ikka veel arvasin, et pole hullu, kohalikud on harjunud mind palju hirmsama palgega nägema. Helistasin hambaarstile ja panin aja kinni. Kuigi pidin veel kaks nädalat hõreda hambareaga läbi ajama, harjusin ka selle mõttega.

Ja siis läks elu huvitavaks. Üks minu pidevatest otsimisobjektidest on mobiiltelefon. Kui ma selle jälle üles leian, on seal tavaliselt mitu vastamata kõnet. Seekord oli Margot mulle helistanud. Helistasin tagasi – vastu võttis Rein: “Jah, Margotil on sulle tõsine jutt. On sul aega rääkida?” Kerisin mõttes läbi, kelle surmast võiks Margot mulle teada anda.

Tegelikult tuli välja, et Venemaa telesaade (mis Eesti versioonis kandis nime “Sind otsides”) otsib taga üht tüdrukut, kes on väidetavalt elanud Saare lastekodus. Margoti töökaaslane oli kunagi sama saate kaudu otsinud oma sõbrannat ja seetõttu kasutati teda selle loo puhul tõlgina. Ühel päeval hakkas Larissa töö juures Saare lastekodust ja otsimisloost rääkima, mille peale vastas Margot, et tema on ka sealtkandist ja tunneb Eha, kes teab lastekodu asju. Saate võttegrupp pidi juba paari päeva pärast Saaremaale tulema ja tahtis lastekodu filmida. Andsin Margotile loa oma mobiilinumbri edastamiseks ja jäin põnevusega võõra numbriga kõnet ootama.

Mõistatus sai lahendatud

Larissalt sain juba rohkem infot: Natalja oli pandud lastekodusse 1966. aastal Vanem vend on teda ja õde otsinud juba 30 aastat. Õe leidis ta Pihkvast, Natalja on leidmata.

Aastaid tagasi seadsin korda lastekodu fotosid ja selle käigus tekitasin ka lastekodulaste nimekirja aastate kaupa. Sealt leidsin Natalja, kes oli meie lastekodusse tulnud paar aastat hiljem väikelastekodust. Edasi hakkasin uurima, kes Nataljat mäletab. Laine teadis Nadjat väga hästi, sest oli olnud tema rühma kasvataja. Teadis tema lapsendamislugu ja oli Marega (nimi pärast lapsendamist) ka hilisemas elus kokku puutunud. Mõistatus oli lahendatud!

Järgmiseks oli vaja teada saada, kas ka Mare ise on kohtumisest huvitatud. Helistasin ühele ja teisele, et Mare telefoninumbrit saada. Kellel oli vana number, kes suhtles ainult Facebookis. Viimaks helistasin tädi Eevile Soome ja temalt sain Kristi kontakti, mis viis sihile. Palusin Kristil endal Marele lugu ära rääkida ja mulle teada anda, kas ta on huvitatud. Veidi aja pärast helistas Kristi tagasi ja ütles, et Marel oli väga hea meel. Hõissa!

Järgmisel hommikul olin bussipeatuses ootel. Telefoni teel juhatasin, et Aidamäelt töökoja juurest tuleb ära keerata ja siis veel umbes 8 km sõita. “Tark mees autos” (GPS) juhatas omasoodu ja nii helistas Larissa mulle Oti külast, kus vasakul paistsid kaarhallid. Ei taibanud mina sealt täpseid kilomeetreid öelda ja nii nad seiklesid pisut veelgi. Aega võttis, aga kohale nad jõudsid. Ei tea, kui suurt võttegruppi ja masinaparki ma ootasin, kuid tegelikult astusid sõiduautost välja ainult üks kaameramees ja Larissa. Kaameramees kadus üsna pea lastekodu õuele ja tagasi enam ei tulnudki. Meil hakkas mäe peal tuule käes külm, läksime ka lastekodusse. Kaameramees oli ikka kadunud.

Näitasin Larissale Nadja lapsepõlvefotosid ja kontrollisime nime, kas on ikka õige tüdruk. Selgus, et neil oli mõistatus alles lahendamata. Nad teadsid, et sellenimeline inimene on Eestis olemas, kuid ei osanud arvata, et ta elab Saaremaal. Mul oli nüüdseks olemas Mare number, proovisin talle helistada – ei vastanud. Helistasin Kristile, ka tema proovis – ikka ei vastanud. Arvatavasti oli tööl.

Viimaks tagasi jõudnud kaameramehel oli halb kavatsus mulle mikrofon külge panna ja väike intervjuu teha. Kohe meenus mulle lauluhammas – Eesti mahajäetud maakolkas susisevad hambutud mutid… Hetkega tulin päästvale mõttele ja küsisin: “Aga äkki tahate teha intervjuud kasvatajaga, kes Nataljat teab ja mäletab?”

Poole tunni pärast istusimegi Laine juures kodus ja salvestus käis. Vaatepilt oli palju parem: kena naeratusega endine kasvataja klaveri ääres pildialbumit sirvimas ning meenutamas tumedapäist ja -silmset tüdrukut.

Tekib küsimus, milleks üldse on vaja suurt meeskonda, kui kaameramees saab üksinda ideaalselt hakkama? Tegelikult helistas ta iga natukese aja tagant ja konsulteeris, mis edasi saab. Ka intervjuu küsimused anti ette. Laine juurest kiirustas “võttegrupp” Kuressaarde lootuses Mare töö juurest kätte saada. Mina leidsin aga jopetaskust mobiili vastamata kõnega Marelt. Helistasin tagasi – ei vastanud.

Otsimisel abiks sotsiaalmeedia

Samal õhtul saime Lainega Laimjalas naistepäevapeol jälle kokku. Uudishimu oli suur mõlemal ja ma helistasin Larissale. Mare oli leitud ja parasjagu filmiti. Sellest meile piisas.

Saade oli eetris 14. aprillil. Arvasin, et sellega vajub lastekoduteema jälle pisitasa unustusehõlma. Oh ei!

Eestis ei ole enam saadet “Sind otsides”, sest otsimistöö teeb väga kiiresti ära internet. Facebookis on grupp Sind Otsides, kus postitatud otsimiskuulutusi ja fotosid jagatakse välkkiirelt ning sageli leitakse otsitu ka imeruttu üles. 18. aprillil jõudis minuni järgmine Saare lastekoduga seotud lugu, mida harutatakse lahti tänase päevani. Mida te teeksite, kui olete elanud 30–40 aastat pere ainukese lapsena ja saate siis äkki teada, et tegelikult on teil üle kümne õe-venna? Pärast suurt šokki suhtlevad õed-vennad omavahel, leidmata on õde Anneli. Võib-olla ta ei teagi, et ta on lapsendatud.

Seitse aastat tagasi otsis oma päris sugulasi viiekümnendates aastates mees. Ta oli varemgi proovinud, kuid tulemusteta. Nüüd sai ta vähemalt teada, kuskohas nende pere elanud oli. Kohalikud mäletasid ja nii jõudis ta oma õdede-vendade ja teiste sugulasteni. Üks vend oli  juba surnud. Mõni kuu tagasi jõudis minuni teade ka tema enda surmast. See oli poiss, kelle üle kasvatajad 50 aastat tagasi rõõmustasid, et ta lapsendati väga heasse peresse. Seitse aastat tagasi saime teada, et tegelikkus osutus vastupidiseks. Seda olulisem oli leida oma juured.

Esimesena meie laste seast otsis “Sind otsides” saate kaudu oma venda Raul. Ta oli oma ainukest lähedast inimest juba varemgi otsinud, tookord ei olnud venna kasuvanemad poiste kokkusaamisega nõus. Sellest loost saadet ei saanud. Kasuvanemad kohtusid Rauliga, et viia ta venna hauale.

Rasmus sai endale nime “Hulkur Rasmuse” raamatu järgi. Kasuemaga said nad väga hästi läbi, reisisid palju nagu Astrid Lindgreni raamatutegelanegi. Teismeliseeas poisile astus ligi naisterahvas, kes väitis, et on tema päris ema. Rasmuse teada elas ta koos päris emaga. See aeg tõi poisi ellu suure segaduse, kasuemale palju südamevalu. Kuna nende side oli väga tugev, said nad sellest üle.

Enamasti tulevad saladused kunagi ilmsiks. Kas torkab keegi kadedusest sulle nina alla, et sa ei olegi selle pere laps või leitakse sind üles. Kui suhted kasuperes on head, on nad head nagunii. Samas ei muuda halbu suhteid ka teadmatus paremaks. Lihtsalt mõned rasked hetked elus jääksid olemata.

Igaühel on õigus otsustada enda eest

Erinevaid lugusid oma sugulasi otsivatest lastekodulastest on lõputult. Paljud on omaksed leidnud, mõned on leidmisega hiljaks jäänud, mõned ei oska aimatagi, et neid otsitakse. Juba mõnda aega on räägitud, et lapsed ei ole oma vanemate omand, nad on iseseisvad inimesed. Tahtes lapsi kaitsta, ei räägita neile sageli, et nad on lapsendatud. Tihti on need lapsed õnnetud, sest nad tunnetavad, et midagi on valesti. Kusagil on väga õnnetud inimesed, kes kuidagi ei leia oma õde-venda, keda nad mäletavad oma lapsepõlvest, kes on neile väga olulised, kuid kelle nad on kaotanud.

Kõik leidjad ei jää omavahel suhtlema, sest nad on liiga erinevad. Siiski peaks igaühel olema õigus ise otsustada, kas ja kellega ta läbi käib. Enne, kui on hilja.

Lugu on ilmunud MTÜ Saarekülade Selts väljaantava Külalehe juulinumbris. Arusaadavatel põhjustel on loos kasutatud vaid eesnimesid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 601 korda, sh täna 1)