Kuidas mind koolilaadalt minema kihutati (5)

“Saaremaa ajalehes oli teade, mis kutsus 4.–6. augustini koolilaadale Maxima ees ostma ja müüma. Kuna peagi algab kool, arvasin naiivselt, et seal on tõesti palju kaupa, mis on spetsiaalselt lastele uue kooliaasta alguse jaoks mõeldud. Eksisin,” kirjutab laadamüüja, kes soovis jääda anonüümseks (nimi toimetusele teada).

Tegemist oli tavalise laadaga, sekka ka lastele sobivaid jalatseid ja riideid, millega on seal alati kaubeldud. Olen Maxima ees korraldatud laatadel alati külastajana osalenud, seepärast võin kindlalt öelda, et see laat ei erinenud millegagi eelmistest, seega koolilaadaga tegu polnud. Puudusid igasugused üritused ja meelelahutused lastele ning muusika. Autod parkisid müüjate vahel, müügiletid ja telgid olid paigutatud vaid kõnniteele ja parkla tagumisse serva. Tekkis mitmeid liiklusohtlikke olukordi, kus lapsed koos vanematega pidid laveerima Maxima ees manööverdavate autode vahel. Aga see oli vaid suure segaduse väike algus!

Isiklikku negatiivset eeskuju näitas koolilaadal (!) lastele laata organiseeriv meesterahvas, kes paistis purjus olevat vähemalt laupäeva (5.08) hommikul kella 11 paiku ning riidles valjul häälel temale mittemeeldivate ja valesti käituvate müüjatega. Pühapäeva (6.08.) hommikupoolikul, kui olin tulnud laadale oma kaupa müüma, saatis ta mind minema, kuna tekitasin tema meelest probleemi. Aga alljärgnevalt kõigest lähemalt, sest tegu oli ääretult inetu juhtumiga, mida nägi pealt laata külastav rahvas.

Käratas kohe

Läksin laupäeva hommikul kell 10 Maxima ees toimuvale laadale müüma. Otsisin kontakti laada organiseerijaga, kuid tulutult. Kuulsin tuttavatelt müüjatelt, et küllap mees magab kusagil peatäit välja. Selline teave sundis mind ise müügikohta otsima.

Kuna hooti sadas vihma ja minu kaubaks olid raamatud, leidsin müügikoha kaupluse ees maasikamüüja kõrval, kes pakkus lahkesti oma abi. Seadsin üles kaks alla meetrist lauda, nendele oma raamatud. Tean, et raamatuhuvilisi on vähe, seepärast olin korjanud põllult herneid, et neid laata külastavatele lastele pakkuda. Oligi kogu mu kaup! Kaheteistkümne paiku ilmus kohale laada organiseerija.

Nähes mind, käratas ta kohe: “Kuidas sa tohid siia oma leti panna! Siia ei tohi keegi kohta valida. Mind ei lasta laata organiseerida, kui lasen letid kaupluse ette panna. Kao siit kohe ära, mine sinna!”. Ta näitas käega kõnniteele, kus liikusid ostjad ja millest mõnikümmend sentimeetrit tagapool parkisid klientide autod. “Härra” suust paiskus mulle näkku vänge alkoholilehk. Seejärel teatas ta: “Lähen poodi, viie minuti pärast tulen tagasi, ja sa oled siit kadunud!”

Püüdsin uurida, kus ta õigel ajal oli, et mulle sobiv koht pakkuda, kuid see valas vaid õli tulle ja mees kõndis sõnadega “vaidlevad siin igasugused…” poodi.

Abivalmis kõrvalmüüja abiga jõudsin ajaks, mil “organisaator” kauplusest väljus, oma kaks letikest teise kohta üles panna. Mees tuli, uuris minu kaupa ja ütles: “Noh, maksa ära ka, sul on kaks meetrit, 12 eurot. Neid piibleid (minu kirjutatud kodu-uurimuslikud raamatud) võid sa tasuta müüa, kui herned minema viid – see on äri ja äri eest peab maksma. Kui pühapäeval ka tuled, siis veel 12 eurot.” Mõtlesin, et mees ei pruugi homme küll enam teada, kelle käest ta raha võttis, ja ütlesin, et homsest ei tea ma praegu midagi. Saadud raha pistis mees taskusse, teda ei huvitanud, kes selle talle andis, kes oli müüja. Ta ei tutvustanud ka ennast ega andnud raha vastuvõtmise kohta kviitungit. Polnud tal kaasas mingit kirjutusvahendit ega paberit, kuhu mõni märkus teha. Hiljem kuulsin teistelt müüjatelt, et nii see käibki.

Kitsam laud

Pühapäeval otsustasin viia laadale vaid herneid ja seada üles ühe laua (umbes 80 cm). Kella 11 paiku tuli “organiseerija” raha korjama. Seekord oli tal kaasas kõvakaaneline alus, millel paberileht, kuhu sai mingeid märkmeid teha. Jõudnud minu juurde, käratas ta rämedalt: “Oled juurde tulnud, meeter maksab 6 eurot. Anna raha!” Julgesin mainida, et minu laud pole meetrine. Selle peale mees ärritus: “Sa ei taha maksta? Kas minul peab sentimeetririhm kaasas olema, et kõik lauad üle mõõta! Kao siit laadalt minema! Kao minema!”

Naiivsena arvasin, et kui rahakorjaja on nii täpne, siis võiks väiksema laua eest eurokese maha arvata küll. Seda enam, et puudus igasugune kirjapanek, ei antud kviitungit, suhtlemisoskusest rääkimata. Andsin alla ja panin tema nõutud raha lauanurgale, et “härra” selle ära võtaks ja enam ei lärmaks. Aga kus sa sellega! Ta astus sammukese eemale ning pöördus ümbritsevate müüjate ja külastajate poole:” Näe, kus on inimene! Ei taha maksta, ise tuleb laadale.” Seejärel karjus üle rahva minu peale: “Kao minema ja kohe!”

Ütlesin, et raha on laua nurgal, võtku see ära ja ärgu enam lärmaku. Mees keeldus rahast ja käskis uuesti mul kohe kaduda. Mõtlesin, kas kutsun politsei, kuna minu peale karjutakse. Kõrvalolevad laadamüüjad soovitasid seda mitte teha, sest organiseerija selline käitumine on tavaline. Süda rinnus kloppimas panin oma herned kokku ja lõpetasin. Käisin veel hiljem pühapäevast laata vaatamas kella 17 ajal, mil paljud müüjad olid lahkunud ja osa pani kaupa kokku, kuigi laat pidi kuulutuse järgi kestma 20-ni.

Saaremaal korraldatakse palju laatasid, olen seni nendega rahule jäänud. Eriti hästi on organiseeritud lionite ning aiandus- ja mesinduslaadad. Laadakorraldus Maxima ees jätab aga organiseerimise poolest väga halva mulje. Tundub, et raha vastu kviitungite andmine pole seal kombeks, suhtlemisoskust on elementaarsete käitumisoskusteta organisaatorilt vahest asjatu nõuda. Laadal kehtib nõue “Vait olla ja edasi teenida!”. Leian, et see heidab halba varju ka Kuressaare Maximale.


KOMMENTAARID

Maxima pressiesindaja Katja Ljubobratets:
Laat toimus küll Maxima parkimisalal, kuid selle korralduse ja läbiviimisega seotud vastutuse on võtnud endale korraldaja.

Maxima-esise laada korraldaja (nimi toimetusele teada):
See on praegu täielikult pahatahtlik asi. Paneb lausa südame valutama niisugune pahatahtlikkus. Too inimene istus maha, minu käest luba ei küsinud. Mina võtan meetri hinda, mul on ju ka suured kulud. Ja siis inimene hakkab vaidlema, et ei, mul on mõned sentimeetrid alla meetri see laud lai. Mida ma ikka sellistega kauplen, kui inimene maksta ei taha, siis olgu hea ja pangu asjad kokku. Teised müüjad olid kõrval ja nemad ka imestasid, et mida ta kaupleb, hind on ju teada. Kõrval üks müüs kurki ja teine käsitööd, Saaremaa inimesed. Ma olin neilt ühte hinda küsinud, ei saa nende ees ju teisele allahindlust tegema hakata.

Olin seal 24/7 kohapeal olemas ja kättesaadaval. Neljapäeva õhtul jõudsin sinna, auto oli seal ja ööbisin autos. Terve laat teadis seda, kus ma olin. Kõik said mind kätte, kui vaja oli, ja tema siis äkki ei saa. See on absurd, mis see inimene räägib. Poes olid flaierid infoga ka üleval ja mul on ju telefon kogu aeg käepärast. Tema pole aga tulnud mult luba küsima.

Kui mul on vaja autoga sõita, siis ma kunagi napsu ei võta. See on juba absoluutne laim. Võin anda nimesid, kes teavad öelda, et mul ei ole sellist probleemi.Karjunud ma ta peale ka ei ole. Mul on tugev hääl ja too päev oli tugev tuul ka. Korraldan üle Eesti laatasid ja ikka tuleb selliseid juhtumeid ette, kus inimene hakkab oma kangust üles näitama. Laatadel käib ju palju inimesi. On ka neid, kes nahaalselt panevad oma laua paika, kui mind parajasti silmapiiril pole, ja siis, kui mind näevad, panevad jooksu. Suurem osa kauplejatest on muidugi vanad olijad ja teavad, kuidas asjad käivad. Nendega on kõik korras.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 882 korda, sh täna 1)