Lähetamine minevikku (1)

1. augustil avas Enn Tegova Kuressaares Pikal tänaval Maru äris oma neljanda isikunäituse Saaremaal. Valik mitme aastakümne töödest on näitusel augusti lõpuni. Näituse pealkirjale “Mineviku lähetamine” andis Tegova järgmise seletuse: “Laps sünnib tabula rasa´na, puhta lehena. Siis muutub ta kõigi peale kadedaks, sest tal ei ole minevikku, ja hakkab seda endale looma. Ta püüab selle luua võimalikult väärtuslikuna, et see erineks ja hakkaks silma. Minu selline lapselik käitumine on nendes piltides hästi näha.”

MONA LISA LUGU: Enn Tegova seisab koos maaliga, mis saanud nime kuulsa maali ja tema tütre hüüdnime järgi. “Pildil on veel üks minu esimesi joonistusi, külgkorviga mootorratas, siis veel natukene Jaani kirikut ja vaadet Raadilt alla linna peale.”
Kaie Saar

Enn Tegova on sündinud 13. novembril 1946 Tartus. 1958–61 elas ta vend Lembit Tegova peres Koimlas, õppis Taritu 7-klassilises koolis ja Kuressaare I keskkoolis. Kunstiõpinguid alustas 1963. aastal Tartu ülikooli kunstikabinetis, Tartu kunstikooli lõpetas 1978.

Rääkisime kunstnikuga tema maalist “Saaremaa”.

“1957. aastal tulin esimest korda Saaremaale. Vend Lembit oli aasta varem sattunud siia veterinaariks. Minule saatis ta saatis saare keeles palju ilusaid tekste – “tuhlid renni peel” ja “võta koost koa kaasa”. 3.–4. klassi vahel sattusingi siia, sest vend ütles, et suvel võin tulla.

See oli põnev aeg, kus bussijuhid sõitsid tee peal võidu. Veel ei olnud sirgeid teid, vaid kiviaedade vahel talumaade järgi tehtud “tänakud”. Bussid muudkui keerutasid, sõitsid võidu ja kuskil enne Riksu risti läks buss ümber ja libises kahe kiviaia vahele muru peale. Kõik jäid terveks, ainult ühele prouale sattus aknast klaasikild nina otsa. Natuke oli verd ka. Siis lükati buss püsti ja sõideti edasi.

Sügisel Tartus lasin esimesel veerandil oma hinded nulli. Vanemad vaatasid, et ei saa minust enam jagu, ja kuna vend oli 14 aastat vanem, saadeti tema juurde Saaremaale.

Meie elukoht, vet-jaoskond oli külast eemal, kõik teised lapsed kaugel, mängida polnud kellegagi. Aga vennanaine Endla Tegova (Vainula) oli koolis kirjandusõpetaja ja kodus uhke raamatukogu. Pidin lugema hakkama. “Nahksuka jutud” said ruttu otsa ning tuli Byroni ja Shakespeare´i kord. Sain metsakolkas päris kultuuriinimeseks.

Taritu koolis õppisin 4. ja 5. klassi. 6. ja 7. klassi käisin Kuressaare, siis läksin Tartusse tagasi. Saaremaa on mulle väga südamesse jäänud. Tasus hinded alla lasta küll!”

Kaie Saar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 131 korda, sh täna 1)