Mida teha, kui inimene on kadunud või eksinud? (2)

Politsei üks ülesannetest on kadunud inimeste otsimine. Juhul kui inimene ise avastab seenel või marjul viibides, et on eksinud, või lähedased avastavad, et inimene on kadunud ja temaga ei ole mitu päeva kontakti saadud, tuleb sellest teada anda lühinumbri 112 kaudu. Info kiire edastamine võib päästa kadunud inimese elu. Mida varem saab politsei teate kadunud inimesest, seda suurem on võimalus, et otsingud on edukad.

Tervislikel põhjustel kadumine. 5. augustil lõppesid edukalt Kuressaare politseijaoskonna 4. augustil alustatud maastikuotsingud, kui kaks päeva varem oma kodust lahkunud mees leiti üles elusa ja tervena. Oli teada, et oma tervisliku seisundi tõttu ei pruugi mees ümbrust adekvaatselt tajuda. Tervislikel põhjustel maastikul äraeksimist tuleb lähedastel püüda ette näha, kuna tihtilugu on tegemist üksi elavate inimestega, kes armastavad üksinda kõndimas käia. Kindlasti tuleb selliste inimestega igapäevaselt suhelda ja kindlustada nad telefoniga, millel on võimalikult kaua kestev aku. Kui häirekeskusse helistada, on võimalik helistaja telefoni asukoht positsioneerimisega tuvastada. See ei anna küll täpset asukohta, aga näitab siiski ära piirkonna, kus kadunud inimene asub.

Metsas äraeksimine. Levinumad väljakutsed seoses kadunud inimestega on seotud metsas äraeksinud seeneliste ja marjulistega. Ära eksida võidakse seepärast, et metsa, kuhu minnakse, arvatakse hästi tundvat, kuid ühel hetkel võib siht siiski kadunud olla. Enamasti on tegemist eakamate inimestega, kellel ei ole nutiseadet, millel oleks olemas kaardirakendus ja GPS-koordinaatide tuvastamise võimalus.

Metsa minnes tuleb selga panna ilmastikukindlad ja eredavärvilised riided, mida oleks juba kaugelt märgata. Oluline on kanda ka peakatet, sest pea kaudu kaotab inimese keha kõige rohkem soojust. Samuti tasuks kaasa võtta väike toidukogus ja joogivett. Kui aga juhtub, et tuleb pikemaks metsa jääda, siis oleks targem oma energiavarusid säästa ja jääda ootama abi saabumist. Öö saabudes ei tasu metsas ringi uidata, kuna pimedas ei ole näha näiteks kraave, mahalangenud puid ja muud, kuhu komistades võib oma olukorra halvemaks teha.

Metsa minnes on igaühel oht ära eksida ja selle vältimiseks saab igaüks ise kõige rohkem ära teha. Nagu mootorratturid ütlevad: “Ei tohi mõelda, kas ma kukun, vaid millal ma kukun.”

Meelis Juhandi,
Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 490 korda, sh täna 1)