Hunt Kriimsilma üheksa ametit kui uus norm

Mele Pesti

“Kinnisvaraalal levinud nali, et eestlase ideaalkodu asub merekaldal metsa sees kesklinnas, sisaldab sügavamat olemuslikku lõhet sisesoovide ja võimaliku vahel,” kirjutab Edukontori eestvedaja Mele Pesti.

Sahmimine linna- ja maakodu vahet, põiked grüünesse igal võimalusel, eramajade suured varjulised aiad ja Valdur Mikita romantiseeritud koriluseestlus on enamikule meist mõnevõrra tuttavad.

Samas: maaelu närbub, perifeeria kiratseb, regionaalpoliitika ei suuda langustrende pöörata. Külad jäävad tühjaks. Või mis siin küladest rääkida, väikelinnadeski – ja väikesed on Eestis peaaegu kõik linnad – on mittekestlik kahanemine hoos. Niisiis: keskmise eestlase süda ihkab roheluse ligi, aga jalad viivad ta justkui iseenesest suurlinna. “Üks poiss kadus linna kord õhtu eel,” nagu Kukerpillid juba 80-ndatel laulsid.

Hiilivalt on toimumas murrang. Muutuv arusaam tööst ja töökohast annab provintsile uue võimaluse. Kohalike juhtide nutikusest sõltub, kas see ka piirkonnale midagi annab. Kindlasti lubab aga nüüdisaegsem vaade tööle paljudel rahulikumalt, ühe ja ainsa keskuse lähedale jäämise paineta, elukeskkonda valida.

Ametikoht või vähemalt eriala, mille jaoks oleme ette valmistunud, määrab inimese identiteedist suure osa. Nii nagu kogu isiksus, minapilt ja välisimago koosneb killukestest, mis moodustavad pidevalt muutuses oleva suurema pildi, nii hakatakse tõenäoliselt mõtestama ka töösse puutuvat. Tööelu vormid, mida tänapäeval kasutavad vabakutselised, on mõneti ajast ees. Vabakutselisi ongi üha enam, Eurostati 2014. aasta andmete järgi ligi 50% Euroopa töötajaist, USA-s samal aastal 34%, ja need numbrid kasvavad. Vabakutselised kombineerivad oma sissetuleku koostööst terve rea erinevate tööandjatega, varieerides üsna tihti ka oma ametinimetust. See võib esmapilgul veidi hirmutavalt mõjuda: kes ma siis olen, kui ma ei saa uksele kirjutada “arveametnik” või “ajakirjanik”?

Mida tahaksid osata?

Lähituleviku lähenemine tööle näeb ette, et inimene arendab välja oskuste ja pädevuste kogumi, mida ta rakendab erinevates kombinatsioonides erinevate projektide juures. Ilmselt kaasneb aegamööda ka suunamuutus haridussüsteemis. Praegugi on olemas pedagooge, kes soovitavad lapsi suunata mitte küsimusega “Kelleks tahad saada?”, vaid pigem “Mida sulle meeldib teha ja mida sa tahaksid veel osata?”.

Sildid aitavad kaoses korda luua, ilma nendeta ei saa, aga liigne kiindumine ühte konkreetsesse ametinimetusse ei pruugi enam olla hea karjääri aluseks. Kui me sel kevadel Edukontoris, Kuressaare vabakontoris kabinettide ustele silte riputasime, selgus, et enamasti üht ametit sildile kirjutada ei saagi. Nuputasin minagi, kuidas end nimetada. Kõige hõlmavam tundus “Ladina-Ameerika ekspert”, ometi lisasin ka lektori, tõlkija, toimetaja, ajakirjaniku, valimisvaatleja ja vabakontori visionääri nimetused. Olen veel ametinimetustes kinni, ei osanud teisiti. Samm õiges suunas edasi oleks sõnastada ekspertalale lisaks oskuste kogum, kirjeldada lühidalt tööriistakasti, mille abil ma tööturul tegutsen.

Vabakontorid ongi parimad paigad, kuhu uue töö kontseptsioon loogiliselt sobitub ning kus koostööd ja sünergiat saab otsida suurfirmaga võrreldes vabamates vormides. Kõrvuti laudade taga või tubades töötavad spetsialistid saavad oskusi kõrvutada, sealt sünnib koostööprojekte, huvitavaid vestlusi, tagasisidet ja värskeid ideid.

Vabakontor sobitub tänapäevase tööilma ja ka sirguva põlvkonna nõuetega töökeskkonnale nii orgaaniliselt, et neid on viimase kümne aasta jooksul üle maailma kerkinud kui seeni pärast vihma, igal aastal arvu pea kahekordistades. Kontoripinna jagamine ja ideoloogia selle taga on osa laiemast jagamismajanduse liikumisest: olgu paralleelideks transpordis Uber või Taxify, öömajanduses Airbnb. Ideaalis on jagamismajandus seotud säästliku arenguga ning on eetilisem ja inimesekesksem kui tegevusala eelmised lahendused. Praktika on samas näidanud, et kapitalistlikus maailmas hakatakse iga toimiva teenuse abil kapitali koondama ning eetika ja algsed väärtused võivad sootuks ununeda. Kommertsialiseerumine ja alg­idee hägustumine raha teenimise nimel on ka jagatud kontoriruumide sektoris ammu kohal. Veenvalt teeselda on aga raske, eks kohapeal ole ikka tunda, kas vabakontor on loodud hingega, päriselt kogukonna vajadusi arvestades ja sünergiat otsides, või lihtsalt äriplaani täitmise nimel.

Eestis on jagatud kontorite maastik päris kirju. Vabakontorite skaala ühes otsas on läikivad ja moekad hightech space’id, hub’id, tehnopolid, mis on valdavalt suunatud IT-sektorile, aga ka laiemalt startup´i tüüpi alustavatele ettevõtetele.

Mõttelise skaala teise otsa võiks paigutada kaugtöökeskused, mida 2010. aastal loodi maale terve rida ja mille missiooniks oli digioskuste parandamise kaudu perifeerias mahajääjaid järele aidata. Need vähesed kaugtöökeskused (nt Kolgal ja Sännas), mis elasid üle nii selle, et kõik ostsid koju läpaka ja arvutivajadus keskuses vähenes, kui ka toetava projekti lõppemise, on tänaseks üsna vabakontori moodi ja erinevad oma rikkamatest sugulastest linnas ehk vaid disaini ja mööblihinna poolest. Sisu on kohanenud aga sarnaseks: lisaks kaugtöötajatele on sinna oodatud ka väikeettevõtjad ja vabakutselised. Nemad loovad ühiselt energiat ja ekspertiise panustades ühise vaimse ruumi, kus on mõnusam töötada kui kodus isolatsioonis või pereeluga segamini.

Nii suurlinnades kui ka maapiirkondades on üsna sage praktika tuua lastehoiuteenus vabakontorisse, sest uue töö kontseptsioon tähendab ka töö- ja eraelu märksa suuremat segunemist. Eesti vanemahüvitis, üks maailma heldemaid süsteeme omataoliste hulgas, kuid seejuures jäigavõitu, on lõpuks ometi paindlikumaks kohendamisel. Toetav seadusandlus ja mõnus lastehoiu võimalus vabakontoris aitab vanemal olla täpselt endale ja lapsele sobivas mahus tööturul aktiivne. Praegu kombeks olev dramaatiline üleminek sajaprotsendiliselt lapsepuhkuselt sada protsenti tööle tagasi on karm nii paljude laste kui ka vanemate jaoks.

Jabur unistus

Paindlikkus on vabakontoris läbiv märksõna. Varahommikul töölised vabrikuväravast sisse ja kella viiest välja juhatav vile võiks kontoritöö tegijate kõrvus ju lõpuks ometi vaibuda ja kontroll oma käikude üle ajas ja ruumis inimeste endi kätte minna.

Ruumi kontrollimise ehk elukeskkonna valiku juures jõuame tagasi paradoksi juurde: eestlane tahab roheluse ligi, aga elab ikka pealinnas. “Provintsis pole ju tööd,” kaigub piirang paljudes peades. See ei pruugi tänaseks enam tõsi olla. Tean Saaremaal mitut tööandjat, kes kurdavad, et oskustöölisi siit piisavalt ei leia. Rääkimata siis võimalustest treenida oma tugevusi oskuste paketiks ja töötada iseseisvalt.

Kaugtöökeskuste loomise kõrgajal 2010. aastal rääkis aktivist Kadri Seeder Postimehele: “Mina nimetan seda uueks maaeluks. Inimesed, kes tegelevad maaelu jaoks mittetraditsiooniliste erialadega, töötavad pigem valgekraedena ning on teinud teadliku valiku, et tahavad maal rahulikumat, stressivabamat elu elada ja neil on ühine vajadus kodulähedase normaalse töökeskkonna järele. /…/ Sealt tekib mingi sünergia ka oma piirkonna arendamise mõttes.”

Seitse aastat hiljem Kuressaares vabakontorit käima lükates leian, et see kirjeldus kehtib ka täna ja väikelinna kontekstis. Pealinna kõrgdisainitud valmislahendustega vabakontorid ei tundu tõtt öelda sugugi atraktiivsemad kui meie nõukaaegne kontoriruum, mida iga päev kindlamalt kokku kasvava loova kogukonnaga vähehaaval mõnusamaks timmime. Loodus on lähedal, varba saab vette või metsasamblale pärast viieminutist rattasõitu keskplatsi kontorist – ongi see jabur unistus kesklinnast looduse rüpes peaaegu kinni püütud. Väikelinna rahulikum rütm laseb ehk paremini ka oma mõtteid kuulata ja arendada välja just see oskus, millega tegelikult tahad elatist teenida, ja veel tähtsam – oma elu täita.

Loo pikem versioon ilmus 4. augusti Sirbis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 701 korda, sh täna 1)