Tööõnne tagatoad (3)

Helle Kahm

“Hooldekodu paneb uksed kinni, suur vald toob kaasa kaadri ümbervaatamise. Kvalifikatsioon, visioon, kuid töö pole ilmast otsa lõppenud,” mõtiskleb Eesti Lepitajate Ühingu liige Helle Kahm.

Hirm töö kaotada tähendab tööd rügada armastavale saarlasele sama, mis veel põlvkond tagasi maaperes ainukese sea või lehma haigeks jäämine. Meenutage memme aastate tagust telefonikõnet, kui värisevat häält kuuldes olite kindlad, et nüüd on taat parematel jahimaadel, sõjast ja riigikorra muutustest vabana taevaseid veeringuid tagurpidi ümber arvestamas. Lõpuks selgus aga, et paks roosa siga pole hommikust saati jalgu alla võtnud, mis tema suurt keret arvestades linnainimesele muidugi ammuilma ainuvõimaliku lahendusena tundus.

Oled sa asutuse tegevjuht või tikutulega tagaotsitav alamakstud puhastusteenindaja, töö otsalõppemine toob kaasa hoiakuid ja küsimusi, millele vastuseid ei ole või on raskesti mõistetavad. Kui sadakond keskealist naist on tööturul vabaks jäämas, kuid võimalusterohke ja kõike lahendav pakkumine on keevitajakutse omandamine, sest nendest on just sadakond puudu, on kuri karjas ja inimeste usk õhukeseks lihvitud.

Kuidas end aidata, kuidas häbenemise võrgust välja võideldes oma lähedastelt ja sõpradelt nõu küsida? Unustada, et kui nn tutvuse kaudu töö leida, jäävad ukse taha noored, kogemusteta, kuid hea hariduse saanud spetsialistid, meie tulevik. Traditsiooniline “käsi peseb kätt” meetod on miljonirahval, eriti veel suhteliselt kinnises kogukonnas kasvanud saarlaste seas visa kaduma. Ülesjäävale küsimusele, kas tohib või mitte, on kerge vastata, seadus kirjutada, raamid seada, trahvid nõuda, kontrollimiseks kõrge maja ehitada. Homo sapiens kipub mõjuvõimu omades halva omadusena järjekindlalt unustama, et igal läbimõtlematul võimu pinnal tehtud otsusel võib olla laastav tagajärg mõlemale osapoolele.

Milliseid meetodeid kasutades siis vaimne tervis ikkagi säilitada? Kas panna lootus näpuotsasuuruste värviliste kivide kaela ja käe ümber riputamisele või maakonna üksikute psühholoogide uksetaguste ummistamisele? Võimalus on veel ihuarsti ootenumbril muusikat kuulates zen-hingamist harjutada või südame laperdades kurja sõna saamise hirmus vilkuritega auto kutsuda. Siingi on iseenese vaevas ja valus kerge unustada, et vilkuriga autodes töötavate inimeste tööõnn on viimseni ära kulutatud ja kõlavate nimedega tugisüsteemid on parajalt kallid ning nende jaoks raha enam ei jätku. Kes on süüdi, kes on süüdi? Lahkus kannataja vastu on muutunud defitsiidiks. Nagu nõukogude ajal raamatupoes välja antud ENE-d, mille saamiseks pidi õhtul järjekorda minema, või ka talongide eest saadud kummiääreta oranžid meestesokid. Huvitav, kas neid keegi kanda ka jõudis?

Muidugi aitavad lõpuks igasorti hädast välja omaenese pereliikmed, pikaajalised kaaslased ja sõbrad. Nemad taluvad meie heietusi ja kurja manamist õhtu õhtu järel ja kui nad ka tüdivad, ei näita nad seda välja. Nemad viivad sind sauna ja peksavad kasevitsaga vimmakooriku õhukeseks, jõrisevad koos sinuga viletsal viisil isamaalisi laule, sekka ikka veel mõni salm metsavendadest ja lõpuks nutavad koos sinuga kadunud võimalusi taga. Teevad koos sinuga plaane ja rõõmustavad, kui lõpuks jälle töö oled leidnud. Võib-olla on siis ühel päeval enese kord sõbrale samaga vastata, seda ikka kannatliku meele ja lahke südamega. Kõik on omad, kõik on inimesed. Töö pole ju ilmast otsa lõppenud!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 762 korda, sh täna 1)