Endine hävituslendur: sellist asja ei näe siin niipea (5)

Pea kümmekond aastat hävituslenduri ametit pidanud Margus Nurme tunnistas eile Kuressaare lennuväljal USA ründelennukeid vaadates, et temagi hing kipub taas õhuavarustesse.

HING IHKAB LENDU: Margus Nurme tunnistab lennukeid vaadates, et tahaks ka lendama.
Maanus Masing

Kuressaare lennuvälja piirdeaia tagune oli eile keskpäeval paksult rahvast täis. Saarlaste jaoks olid USA sõjalennukid ilma liialdamata öeldes korralik ilmaime. Selliseid pole siinmail enne nähtud.

Vaevalt aia taga seisvad inimesed teadsid, et nende seas oli ka mees, kes on tegelikult teinud sedasama tööd, mis toimus just nüüd ja praegu lennuväljal ja õhus. Tema jaoks polnud tegemist vaid ägedate lennukite vaatamisega, sest tema teab täpselt, mis ja kuidas õhus toimub.

“Need on maailma parimad ründelennukid,” tõdes lennuvälja aia tagant halle raudlinde takseerinud Margus Nurme. Lennukid on tema sõnul suisa nii head, et tootmises juba läinud sajandi 70-ndatest. 80-ndatel Krimmis Nõukogude Liidu armees hävituslendurina teeninud Margus Nurme ütles, et ründelennuki ülesanne on hävitada maapealseid objekte. Hävituslendurina tuleb lahingut pidada rohkem õhus, kuid siiski täita ka ründelennuki ülesandeid.

Pikalt, asjatundlikult ja suisa kätega lehvitades seletas Nurme, kuidas ründelennuk peab sihtmärgile lähenema, selle märkima ja siis hävitama. Just nagu selle kinnituseks hakkasid õhus olevad lennukid tegema täpselt sama harjutust. “Vaata nüüd, see vasakpoolne [lennuk] läheb pikeerima, sihtmärk on neil kusagil sealpool,” seletas Nurme lehemehele mõni hetk varem seda, mis kohe õhus toimuma pidi hakkama. Ja hakkaski. Nagu Nurme ise oleks lenduritele ülesande ette andnud.

“Kuskil 700 meetri kõrgusel,” hindas Nurme pilguga järjekordselt ülelendava lennuki kõrgust. Lennukid tundusid aeglased ja Nurme sõnul nad seda ka on. Ründelennukid lendavad ca 800 km/h, hävituslennukiga on tema ise lennanud 2200 km/h.

“Metsik tunne on,” kirjeldas ta seda füüsilist mõju, kui lennukiga sellistel kiirustel lendama või õhuavarustes igasugu äkilisi manöövreid tegema peab. “Sa minestaks esimesel korral kohe ära,” naeris Nurme ja lisas, et enamik minestaks.

Kui ründelennukid taaskord madalalt lennuväljast üle lendasid ja ennast ülimalt kiiresti ümber oma telje pöörasid (“Nii 60 kraadi, ma pakun,” hindas Nurme), nentis Margus Nurme muiates: “Eks nad natuke eputavad ka.” Kuid see käib asja juurde.

Kaks päeva Kuressaare lennuväljal ja selle ümbruses toimuv annab Margus Nurme sõnul lenduritele hea kogemuse ja pakub vaatemängu publikule. “Vähemalt 10 aastat sellist asja siin küll näha ei saa,” kinnitas ta toimuva harukordsust.

Tiidrek Nurme isa Margus tunnistas, et ameeriklasi vaadates tilgub süda ikka omajagu verd. “Tahaks lennata,” sõnas ta ja lisas, et kõrgelt. Nagu hävituslendurile kohane. “Mis oleks, kui…” mängu mängides Nurmelt küsisin, et kas ta saaks A10 juhtimisega nüüd ja kohe hakkama, ei võtnud mees isegi mõtlemispausi. “Kui ma juba kokpitis oleks, küll lendaks. See on nagu jalgrattasõit, mis ei unu,” on ta kindel. Samas tunnistas, et need ajad on möödas. Füüsis ei peaks lendamisele enam vastu. Oskuste taha asi aga ei jääks.


Saarlasest hävituslendur

Margus Nurme on üks väheseid, kui mitte ainus saarlane, kes on teeninud hävituslendurina. Mehe oma sõnul oli tal juba toonase Kingissepa I keskkooli õpilasena siht silme ees – saada lenduriks. “Koolis tuli kõvasti õppida ja seda ma ka tegin. Hinded olid korras,” meenutas Nurme oma teed lenduriks. Miks ta just lenduriks tahtis saada, ta nüüd enam täpselt öelda ei oskagi. Küllap siis tundus see väga mehine ja uhke amet.

Pärast keskkooli lõpetamist läbis ta pingelised katsed ja suunduski õppima Tšernigovi lennukooli. Saanud hävituslenduriks, teenis aastaid Krimmi poolsaarel Kertšis. Osales hävituslendurina ka Afganistani sõjas.

Erru minnes polnud ta veel 30, kuid Eesti vabaks saamine pani mehe sellist otsust tegema. Oma sõnul võinuks ta vabalt ka Venemaale jääda ja edasi lennata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 635 korda, sh täna 1)