GENIAALSUSEST JA LOLLUSEST: Tuletorni… lugu

Olen kavatsenud juba mitut puhku kirjutada paarist pelgalt saarlaste geniaalsest teemast, kuid lauslollust, ka meid puudutavat, leidub rohkem ikka pealinnas ja sealt pakutakse seda lahkelt ääremailegi.

Olen varemalt kirjutanud tuletornidest, mõnuga. Tuletorn on põnev, ajalooline, romantiline, isevärki, tähtis. Tuli mõte viia külalised vaatama neid ligi poolt tosinat tuletorni, mis tänu hakkajatele inimestele külalistele avatud.

Valikut on: Kõpu, Ristna, Tahkuna, Pakri, Suurupi, Kihnu. Ja muidugi Käsmu hubane puumajake, aga see on teisest ooperist.

Vestlesin uue aja tuletornivahtidega, et oma väikest reisi kavandada – külalisi siiski kümmekond, ja seda enam, et koduses Saare maakonnas pole kahjuks ühtegi külalistele avatud torni.

Olgugi siinkohal vahepalana saaremaised tornid üles loetud – vahelduseks alatisele Saaremaa jalgade lugemisele. Lääne poolt mandri poole: Vilsandi, (see viltune) Kiipsaare, Loode, Sõrve, Kaavi, Anseküla sihi ülemine, Abruka sihi ülemine, Sääretuka, Laidunina (ei ole enam navigatsioonimärgina kasutatav), Ruhnu, Kübassaare ja Viirelaiu. Tosin.

Siinkohal peab hiidlastele au andma, nende väiksel mätastikul on tervelt pool tosinat tuletorni: Ristna, Kõpu, Sõru sihi ülemine, Tahkuna, Hiiesaare sihi alumine ja Harilaiu sihi ülemine.

Varasemate reeglite järgi turismitegevuseks rendile antud tornides peab kogu piletimüügist saadud tulu olema pööratud torni ülalpidamisse ja hoolde. (Tõsisemast remondist ei paindu sulg kirjutama, sest piletihindade ja ehitushindade suhetes on kuristik.) Hiljuti muutunud reeglite kohaselt maksab rentnik piletimüügitulust kindla osa riigile.

Ja kuulsin siis suisa uskumatuid lugusid, kuidas Eesti riik – see meie enda oma! – veeteedeameti isikus oma partnereid, enamasti huvilistest mittetulundusühingute tegelasi – ikka neid meie oma inimesi! – kohtleb.

Mingil põhjusel hakkasid riigiametnikud hakkajaid tuletorni-inimesi kahtlustama, et nood külalisi ilma piletita tuletorne vaatama lubavad, ja paigaldasid oma partnerite eest salaja tuletornidesse andurid, mis treppidel ronijad üle loevad. Mis siis sellest? Kui on ikka ausad inimesed… Aga! Eelkooliealised lapsed võivad tuletorni külastada piletita, pealegi jooksevad rüblikud kurja andurisilma eest mitu korda edasi-tagasi läbi ja – numbrid ei klapi!

Praegused tuletornivahid teevad hädapäraseid hooldustöid talgukorras ja tihti koos pereliikmetega. Ametnike arvamus on, et ise roni üles, aga naise-laste eest anna igaühe eest iga ronimise pealt viiekas kassasse, sest – numbrid ei klapi!

Vähem kui poole tosina tuletorni huvilised ja hooldajad, praegused tuletornivahid jätsid seetõttu muuseumide ööl uksed kinni – sest siis oleks ju kõik tasuta torni pääsenud ja seda ametnikud sallida ei või!

Populaarseks trepijooksuks ideaalsed tuletornid on jooksjaile suletud, sest – numbrid ei klapi! Äkki pistab keegi mõne piletipenni tasku?! Äkki saab keegi treppidel-tornides käies tasuta lusti! Kuramuse muidusööjad!

Niiviisi “innustatakse” heatahtlikku tegevust, kaasamist, koostööd, kodanikualgatust, hoolimist kultuuripärandist. Mereriik! Mereriik?!?

P.S. Jäägem huviga ootama, millise tagakiusamise toob käesolev kirjatükk neile, kes oma muret kurta julgesid. Rohkem kui 40 Eesti tuletornist on enamik huvilistele suletud (ja ega kõik tornid turismiks sobi ka), see peaks ametnikke siiski mõnevõrra rahustama…

P.P.S. Huvitav, kas salajaste andurite paigaldamisel ka lubamatu jälitustegevuse tunnuseid on?

Erki Aavik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 128 korda, sh täna 1)