Ärevad augustipäevad 1991. aasta suvel

26 aastat tagasi 20. augustil võttis Eesti Vabariigi ülemnõukogu 69 poolthäälega vastu otsuse Eesti Vabariigi iseseisvusest. Samal ajal, 19–22 august toimus NSV Liidus sõjaväeline riigipöördekatse. Saarte Hääl uuris, kus inimesed neil päevil olid ja mida tegid.

Anni Hartikainen
TTÜ Eesti mereakadeemia väikelaevaehituse kompetentsikeskuse juhataja

Tean täpselt, kus olin. 1991. aastal oli see aasta, kui toimus vist viimane organiseeritud Eesti üliõpilaste ehitusmalev. Asjaolude kokkulangemise tõttu sattusin toona EÜE Pöide malevasse 16-aastasena.

Seal olid meeleolud rõõmsad, aga kuna elasime ikka sisuliselt metsa sees, siis info jõudis meile viivitusega. Arvan, et ametlik malevaaeg võis siis juba läbi olla isegi, aga rühm tegutses edasi ikka suve lõpuni.

Huvi oli mul toona selle vastu, mis ümberringi toimus, muidugi, aga suvel metsa sees oli ikkagi see Pöide kiriku vundament vaja lahti kaevata ja sealt luud-kondid välja saada.

Ilmar Raag
Režissöör ja telemees

Minul olid siin minu esimesed prantsuse sõbrad, kellega me olime tol korral veel Leningradis ekskursioonil. Nendel oli suur hirm ja neid oli vaja kiiresti riigist välja aidata. Sest see, kui Eestis kuulutati välja iseseisvus, ei tähendanud tol hetkel prantslaste pilgu läbi vaadatuna veel seda, et kõik on hästi. Võis veel väga halvasti minna.

Mäletan, et vaatasin televiisorist selle otsuse väljakuulutamist ja mõtlesin, et noh, tore küll, aga eks näis, mis siis nüüd saab. Moskvas käisid veel tänavalahingud. Nii oli tol hetkel minu mõte ka, et kui see n-ö päris Nõukogude Liit peaks tagasi tulema, siis küll ei viitsiks enam ülikoolis edasi õppida. Tartu ülikoolis räägiti toona ajaloost lahtise tekstiga ja kui see kõik oleks muutunud…

Mina polnud tolleks hetkeks veel välismaale saanud. Külas olnud prantslased käisid aga isegi meil Saaremaal. Seal oli selline suveülikool. Pärast nad soovisid ekskursiooni nii Eestis kui ka Leningradis.

Ja 19. augustil, kui asi lahti läks, olime alles Leningradis ja esimese hooga tulime Eesti poole. Nendel oli väga selge, et nemad liiguvad edasi ja võtavad meid ka kaasa, kuna kartsid, et sisuliselt Stalini aeg tuleb äkki tagasi. Jõudsime Tallinna. Seal parandati nende auto kiiresti ära. Tallinnast läbisõidul nägin ainult seda, et Tondi kasarmutes olid Nõukogude armee tunnimeestel, kes värava ees olid, täägid pandud automaatide külge. Mulle, kes ma olin äsja just sõjaväest tulnud, oli see märk sellest, et ka nende ohuhinnang oli kõrge ja nad olid valmis reageerima.

Edasi sõitsime Tartu peale ning sealt juba läbi Läti ja Leedu. Selleks hetkeks, kui koos prantslastega Poola piiri äärde jõudsime, oli selge, et kodusõja oht on möödas. Kuna nii oligi meil alguses tegelikult juba plaanitud, sõitsin nendega Prantsusmaale kaasa.

Olin toona ikka asjade käiguga kursis, nii palju kui üks üliõpilane seda olla sai. Sellest on palju räägitud, et see oli ajakirjanduse ja Eesti televisiooni selline tipphetk.

Maret Pank
Teadlane ja kunagise Saarte instituudi juht

Minul isiklikult oli 1991. aasta eriline. Mais olin just kolinud Saaremaale ja olin saanud siin vaid paar kuud olla, kui tuli see augustiputš. Isiklikus plaanis oli mure seoses sellega, et minu kaks poega, kes olid siis noored inimesed, olid läinud Ussuuri taigasse matkama, see on päris Vladivostoki kandis. Selge see, et mul tekkis väga sügav mure, et mis saab, kui nad tagasi hakkavad tulema ja kui putš võidab. Nad pidid ju läbi Moskva tulema.

Nii kaugele polnud muidugi võimalik kontakti saada. Püüdsin aga kontakti saada Moskva inimestega, kuna mul olid seal väga head sõbrad. Uurisin olukorda ja see oli ikka väga naljakas, sest Moskva tavainimesed polnud toimuvast üldse informeeritud. Küsisin neilt, et mis teil seal lahti on. Nemad vastu, et ei tea midagi, et midagi nagu oleks kuulda. Inimesed, kes elasid äärelinnas, ei teadnud midagi. Ma ütlesin, et me ju näeme, et teil on tankid tänaval, meil näidatakse seda televiisorist.

Kuulasime muidugi ööd kui päevad raadiot. Öösel oli raadio padja all, toimusid mingid ülekanded. Ja selleni välja, kui oli ülemnõukogu istungjärk. Tahtsime teada, kas jõutakse kokkuleppele. Oli ju vaja sõnastada see dokument, mille poolt hääletada, ja samuti oli vaja saadikud saada nii kaugele, et nad ühtemoodi hääletaksid. Õnneks see nii läkski. Mul oli Rootsist üks rootsi-eestlane ka külas. Koos me seda raadiot kuulasime ja olime loomulikult väga õnnelikud, et nii läks. Ei läinud kähmlema eestlased, vaid suutsid kokkuleppe teha. Oli ju siis eriarvamusi, et kuidas see peaks olema, kas restitutsiooni vaimus või uue riigi loomisena. Igal asjal on kaks otsa ja mõned said kindlasti kannatada, aga samas teised olid võitjad. Nii on kõikide otsuste puhul.

Pojad jõudsid mul ilusti tagasi. Nemad ei teadnud seal taigas putšist midagi. Jõudsid tsivilisatsiooni keskele, siis said teada, mis toimus.

Ülo Vevers
Endine Kuressaare linnapea ja Kaarma vallavanem

Päris täpselt enam ei mäleta, aga ilmselt sai ikka suure pingega telerit ja raadiot vaadatud ja kuulatud. Ma olin Kuressaares siis ja ülev tunne oli kindlasti, nii nagu praegugi, kui see päev käes on.

Toona olin Saare EPT juhataja. Töö suhtes oli see keeruline aeg, kuna tuli ümber orienteeruda ja mingil määral ka laiali minna. Aeg tegi oma töö ja ettevõtlikumad mehed tegid endale väiksemad firmad.

Anneli Teppo-Toost
Kihelkonna rahvamaja juhataja

Ma olin just sünnitanud ja mul oli pisike 4-kuune tütar. Elasin siis Tartus ja mäletan, kuidas igasugused imelikud autod sõitsid mööda Tallinna poole, ma ei tea kindlalt öelda, kas päris tanke oli nende seas.

See oli kohutav aeg. Eriti veel sellepärast, et mul oli nii väike laps. Mõtlesin, et issand, mis nüüd saab. Meie põlvkonna mälus on ju ikka veel alles see vanemate ja vanavanemate traagika. Keegi pole ju jäänud puutumata sellest sõjast ja sellest, mis pärast sai. Ja siis oli küll selline tunne, et kui kõik see aeg peaks tagasi tulema, siis on ikka kohutav. Kartsin järgmise põlvkonna pärast.

Loomulikult kõikvõimalikud kommunikatsioonivahendid töötasid täiel jõul. Olime küll Tartus, aga hoidsime ennast kursis sellega, mis toimub.

Nõukogude ajal olin muidugi teinud kõikvõimalikke töid, olen olnud pioneerijuht ja töötanud komsomolikomitees, aga kodune kasvatus ja vaimsus pärinesid ikkagi sõjaeelsest ajast, kui vanaema veel noor oli.

Olime toona ikkagi eesriide taga ja mäletan, kui see vaikselt kerkima hakkas. Sai paar korda käidud ka sotsialistlikes maades ja korra õnnestus isegi Lääne-Berliinis käia. Töötasin niisuguses kohas, kus oli võimalik saada selleks reisiks vajalik pass.

Siis oli küll selline tunne, et vau, milline elu teisel pool on. Võib-olla see polnudki nii lilleline, aga tunne oli selline. Siis, kui meil hakkas kõik tasapisi juba laabuma, oli rõõm suur, et pääseme sellest kõigest.

Laine Tarvis
Endine riigikoguliige ja Kuressaare linnavolikogu esimees

Saaremaal olin siis ja sai seda jälgitud. Oli ikka õudne aeg küll. Eriti on meeles see tankide värk ja need pooluimased, nukrad, kergelt lääbakil NSVL-i pealikud, kes televiisorist vastu vaatasid.

Ei mäletagi, mis päeval see täpselt oli, kui seda näitas. Hirm oli selle ees, et ei teadnud ju, mis saab.

Maavalitsuses töötasin toona ja negatiivseid mõtteid seal iseseisvumise koha pealt küll ei olnud.

Raivo Hein
Investor ja ettevõtja
Ma läksin sel päeval Tallinna teedevalitsusse esimest päeva tööle, sellepärast on see päev meeles. Seal oli ikka üsna tavaline tööpäev, aga eks meeleolud olid sealgi nagu üleüldiselt ikka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 302 korda, sh täna 1)