REPLIIK: Tänan, olen rõõmus, et nii on (5)

Tavaliseks on saanud, et leheveergudel võtame sõna ikka siis, kui midagi on valesti. Sedakorda on mul lühike hoopis teise suunaga jutuke pajatada.

Aastaid on turjal viiskümmend kolm ehk esimene noorus jäänud minevikku. Lükkasin muruniitjat ja jõud kadus nii ära, et vaevu sain omal jõul diivanile. Olgu see selgituseks uudishimulikele.

Helistasin numbrile 1220, et nõu saada, aga hüva nõu asemel saadeti kiirabi Orissaarest Muhu saarele. Meeskond, kellega mul oli au kohtuda, koosnes muhulastest, nagu hiljem teada sain. Auto roolis parameedik eesnimega Urmas, enamat ei suutnud meelde jätta. Kogemus, mille ma kiirabi meeskonna tegutsemisest sain, oli parim. Nii empaatilisi ja oma töösse tõsiselt suhtuvaid inimesi kohtab meie ükskõiksusele kalduvas maailmas harva.

Kuressaare haigla valvetoas võtsid mind oma hoole alla doktor Ojar Eerik ja õde Riina Kaevand. Teisena nimetatu mäletas mind aastast 2009, kui sattusin samasse haiglasse ägeda radikuliidiga.

Doktor Eeriku kohta kõlaks kõige paremini kaptenist kirjaniku Herman Sergo väljend, et oli tohtri moodi elukas küll, ilma naljata. Kõik, mis minu tervise seisukorra hindamisel tehti, oli professionaalne, nagu peab. Aga kõige olulisem on, et kõik nimetatud olid kõrgtasemel just inimestena. Rahulikkus, selgus, empaatiavõime ja oskus asjatundmatule olukorda emakeeles kirjeldada, on märksõnad, mis minu kui tavalise patsiendi elamusi kirjeldavad. Isegi torge vere võtmiseks oli sääse hammustusest vähem valus.

Kogu mu repliigi mõte on südamest tänada neid vahvaid inimesi, kes oma tööd nii hästi teevad. Sellist Eesti Vabariiki ma tahtsingi!

Mart Saarso

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 536 korda, sh täna 1)