Õpetajad ei tihka kehkatundide revolutsioonist midagi arvata (8)

Mida kehalise kasvatuse tundide ümberkujundamine liikumisõpetuseks endaga kaasa toob, Saaremaa õpetajad oma sõnul veel ei tea ning ei tihka seega sellest ka suurt midagi arvata.

LOODAB ÜLLATUDA: Staažikas õpetaja Tiiu Haavik on järjekordsete muudatuste osas seni veel pessimistlik, kuid loodab, et üllatub 11. septembril toimuval seminaril positiivselt.
MAANUS MASING

Lähemalt saavad maakonna õpetajad kehalise kasvatuse tundidega seotud uuendustest teada 11. septembril, kui toimub sellekohane seminar. Nõnda vabandasid nii mõnedki neist, et enne mainitud “kokkutulekut” ei julge ega taha nad midagi põhjapanevat öelda.

Ka Valjala põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Andre Kuntsel tõdes, et tema loodab asja enda jaoks selgeks saada seminaril. Eile alles teist päeva sel õppeaastal tööl olnud Kuntsel ei olnud jõudnud end eesootavate muudatustega veel lõpuni kurssi viia.

“Minu oma seisukoht on aga, et õppekavas on kehalise kasvatuse tunde üldse liiga vähe,” nentis Kuntsel. “Neid peaks olema kindlasti rohkem, sest lapsed liiguvad vähe,” põhjendas ta.

Samas teab õpetaja oma sõnul, et selle muutmine on keerulisemast keerulisem ettevõtmine. “Sellest olen ma aja jooksul aru saanud, et see ei käi aasta või paariga, vaid on juba palju pikem protsess.”

Tunde on liiga vähe

Vaid Kuressaare Vanalinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja Tiiu Haavik julges välja öelda, et tema on tuleviku suhtes pessimistlik. Senise info põhjal, millega ta tutvunud on, ei saa ta väita, et uuendused laste arengule kasuks tuleks. “Kassi võib ka mitut moodi nimetada: kiisu ja miisu ja kõuts, aga kehaline kasvatus jääb ikka kehaliseks kasvatuseks,” usub Haavik.

Tema on liikumisõpetuse tundide projektiga tutvunud, palju on seal ebaselgust ning põhiline on, et tunnid ei tohiks enam olla nii spordialapõhised. Lisaks on küsimus hindamises – töökad lapsed peaksid saama õiglase hinde. “Et hinne ei sõltuks mitte nii palju füüsilise ettevalmistuse tasemest kui lapse töökusest. Aga seda oleme me kogu aeg hinnanud ja see ei ole midagi uut,” leiab ta
Haaviku sõnul loodetakse, et laps hakkab ise ühtäkki rohkem liikuma, aga kogemused on näidanud, et seda küll ei juhtu. “Elu on näidanud, et laps hakkab liikuma ikka ainult õpetaja eestvedamisel.”

Õpetajal on varnast võtta näide, kuidas alguses suunasid nad lapsi tugevalt Kuressaare linnajooksust osa võtma ning viimase viie aastaga on neil nüüd tänu koolile linnajooks harjumuseks saanud. “Enne kui jõuame midagi rääkida, on nad registreerunud ja jooksevad,” märkis ta.

Haaviku sõnul ei saa seejuures aga õpetaja eeskuju unustada, sest paraku ei saa loota, et õpilane on nii teadlik, et läheb ise trennidesse või hakkab iseseisvalt harjutama. Seda enam, et koolivälised trennid pole lapsevanemate rahakotile just odav lõbu.

Tiiu Haavik on pidanud arvestust, kui paljud lapsed käivad ise trennides, ja on klasse, kust ei käi trennis mitte keegi. “Ja põhilised põhjused on, et pole aega, raha ja kolmandaks – ei viitsi,” loetles Haavik. “Ma väga kahtlen, millal inimesed, kes neid uusi programme teevad, viimati mõnes koolis olukorraga tutvumas käisid. Päris elu on teistmoodi ja nii lõdvaks lasta ei tohi!”

Haavik tõi veel ühe näite, et kui 12. klassis on vaid üks kehalise kasvatuse tund nädalas, siis mis liikumisest seal rääkida saab. “Ta käib kord nädalas 45 minutit tunnis, kuid füüsiline vorm tuleb väga aeglaselt ja kaob ruttu,” kinnitas ta.

Aine devalveerub

Omaette teema on nn kujundava hindamisega. Kui hindad, peab saama tulemust millegagi võrrelda, leiab ta. “Mismoodi sa siis kujundad seda? Ta kas jookseb või ei jookse ja hüppab või ei hüppa. Mingit vahepealset asja pole,” märkis Haavik. “Laps peaks ikkagi oskama inimese kolme põhilist liikumisviisi – joosta, hüpata ja kõndida – ideaalselt. Konkreetsus ei tohi kaduda, sest sellisel kujul on tegemist aine devalveerimisega.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 748 korda, sh täna 1)