Viha ei ole lahendus

1990-ndate alguses tulistas kurjategija Tallinnas Liivalaia Hansapanga parklas minu auto kõrval surnuks ühe naise, tavalise pereema ja raamatupidaja. Mina pääsesin eluga, sest olin just enne autost väljunud – kuul läbistas minu auto juhipoolse akna ja maandus tagaistme seljatoe keskel,” kirjutab Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel.

Mul on olnud elus palju autosid, aga ainult selle auto number on mulle eluks ajaks mällu sööbinud – 147MBA. Kui see auto täna veel “elus” on, siis on ilmselt see auk seal seljatoes alles.

Võib-olla sõidab sellega täna keegi, kes terrorirünnakutest kuuldes käe rusikasse pigistab ja mõtleb vihaga, et kuradi liberastid on Euroopa tuksi keeranud, samas teadmata ja mäletamata, mis meie väikeses Eestis taasiseseisvumise esimestel aastatel toimus. Sellised tulistamised, kus muuhulgas ka süütud inimesed kannatada said, olid tol ajal tavalised.

Enamasti toimus arveteklaarimine küll erinevate grupeeringute vahel, aga tapeti ka ärimehi ja täiesti tavalisi inimesi. Turul, tänaval, koduukse ees. See oli reaalsus, millega tuli silmitsi seista ja tegelda ja sellega tuldi toime. Kui palju on täna veel neid, kes peavad oma väikese äri pidamiseks kellelegi katust maksma või tundma hirmu selle ees, et kohe-kohe astub uksest sisse üks nahktagis ja dressipükstes turske tüüp ja paneb su fakti ette – maksa või sul tekivad probleemid! Läks aastaid, aga me saime sellest jagu.

Me pole kaitstud

Nüüd on meil teised hirmud. Me näeme, mis toimub Euroopa linnades ja ootame hirmuga, millal meilgi siin esimene intsident tekib. Ja me pole selle eest kaitstud. Me ei saagi olla, sest Euroopas on piirid lahti ja rahvaste liikumist on võimatu kontrollida.

Me oleme sellisest vabadusest unistanud ja tundnud rõõmu, et autoga piiri ületades pole enam vaja peatuda ja dokumente ette näidata, aga sellel vabadusel, nagu tänaseks selgunud, on väga valus hind. Julgeolekuteenistused teevad palehigis tööd kogu Euroopas ja nagu tagantjärele selgunud, on neil osa pahategusid korda saatnud terroristidest olnud ammu jälgimise all, aga ka kõige parema tahtmise juures ei saa igale kahtlaselt käituvale isikule “saba” taha panna, selleks ei jätku lihtsalt ressurssi.

Ma ei räägi pagulaste sissevoolust, mille kaitseks saaks nii EL-i välispiiril kui ka kriisikolletes endas nii mõndagi ette võtta ja kindlasti võetaksegi. Ma räägin neist inimestest, kes juba on siin meie hulgas, ja neid on palju. Nii tekibki iga uue intsidendi järel enam ja enam neid, kelles kasvab viha – poliitikute vastu, Euroopa Liidu vastu, moslemite vastu, aga mis kõige hullem, ka naabrimehe vastu. Sest mis nad siis on sellised tolerastid! Kas nad ometi ükskord ei näe, mis toimub?

Viha on aga kõige halvem abimees – viha teeb pimedaks ja kurjaks kõige ja kõigi vastu, kui laseme sellel aina kasvada. Sotsiaalmeedia, arvamuslood, veebiväljaannete kommentaariumid, isegi meililistid on täis agressiivseid sõnavõtte ja vihaõhutamist – just seda, mida need, kes Eestile ja Euroopale halba tahavad, kõige enam soovivad. Sest pole midagi paremat kui ajada kõik omavahel tülli. Mitte miski ei nõrgesta üht riiki rohkem kui rohujuuretasandil rahva tülli ajamine. Ja selle tülliajamise käigus on lootusetult (sageli tahtlikult) segi aetud mitmed terminid – sisserände piirarv ja pagulaste kvoot ei ole üks ja seesama, niisamuti nagu tõeliselt oma maad ja rahvast armastav ja hoida tahtev inimene ei ole äärmuslik natsionalist.

Kui Transferwise palkab oma Eestis asuvasse ettevõttesse erineva nahavärvi ja päritoluga IT-spetsialiste või mõni tootmisettevõte toob Ukrainast sisse keevitajaid, siis need inimesed ei ohusta mitte kuidagi meie turvalisust – vastupidi, nad maksavad Eesti riigile makse ja aitavad meie elu paremaks luua. Ja nemad täidavadki sisserände piirarvu.

Neid inimesi valitakse siia nende oskuste ja teadmiste järgi, aga ometi on ka nemad sageli meie viha ohvrid – linnatänaval, bussipeatustes, ööklubides. Viha on teinud mõned meist nii pimedaks, et isegi Eesti eest võistlevale teise nahavärviga sportlasele lüüakse rusikaga näkku vaid selle eest, et ta julgeb siin meie tänavatel kõndida ja Eestimaa õhku hingata.

Ja nii me nüüd elamegi, tolereerides vihaseid ja vihates tolerantseid ning lastes vihal aina kasvada ja kasvada. Selle asemel, et kasutada tarkust, laseme emotsioonidel möllata. Selle asemel, et teha arukat koostööd, kasvame üksteisest aina enam lahku.

Vihatee lõpeb tupikus

Kus on lahendus? Ma ei tea seda, aga ma tean, et lahendust otsitakse. Ja tean ka seda, et vihateele asumine lõpeb tupikus. Viha ei ole iialgi lahendus, sest võtab ära inimeste võime mõelda arukalt ja ratsionaalselt, aga ainult arukus ja tarkus on see, mis kõige keerulisematest olukordadest välja saab aidata.

Oleks väga naiivne arvata, et keegi midagi ei tee, et Euroopa vaatab passiivselt pealt, kuidas tänavatel aina enam süütuid inimesi tapetakse. Julgeolekuteenistused ja poliitikud teevad oma tööd, nii nagu nad tegid seda ka 1990-ndatel – ka siis ei teadnud tavainimene, mis on lahendus ja kas see kõik ka kunagi lõpeb. Tõsi küll, kohalikku probleemi on alati lihtsam lahendada kui globaalset, aga küll me õpime.

Maailm on ja jääb alati muutuma ja mida kiiremalt ta muutub, seda kiiremini on inimestel vaja kohaneda ja õppida, et uute olukordadega toime tulla. Aga viha kiilub kõik kinni. Tapab aruka debati ja takistab mõistlike lahenduste leidmist. Ärgem aidakem sellele kaasa!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 894 korda, sh täna 1)