Laugi – maakonna suurima inimasustusega jahipiirkond (3)

Laugi jahiseltsi kütid peavad oma jahiala asukoha iseärasustest tingituna olema “õigel ajal õiges kohas”. Küttimistulemuste järgi hinnates on see neil ka õnnestunud.

OMA KÄEGA LASTUD: Metsa Johani talu majandushoone seinu kaunistavad põhiliselt peremees Andrus Sepa enda kütitud trofeed, nende seas ka vägev kuldinahk.
MAANUS MASING

Jahipiirkond, mis on nime saanud jahiala keskel asuva Laugi soo järgi, on pindalalt küll maakonna suurimaid, kuid ulukite elupaiku on siin üsna vähe. Küll on siin aga palju asulaid, talusid, suvilaid. Kuressaare ümbrus, Saia, Laadjala – inimesi on palju ja see mõjutab oluliselt ka jahipidamist.

Laugi selts on oma 73 liikmega maakonnas ka jahimeeste arvult suuremaid. Liikmekandidaadi aeg on seltsis üks aasta, mis sõltuvalt mehe või naise agarusest pikeneb aasta võrra.

Nutti peab olema

Liikmed on väga erinevad, tõdeb seltsi praegune juht Andrus Sepp. Aktiivseid jahimehi on umbes kolmandik, teine kolmandik käib jahil, nagu juhtub, ja ülejäänud on päris passiivsed. “Aga nad kõik on vajalikud ja mina küll ei teeks aktiivsuse järgi liikmetel vahet, et ühed on paremad ja teised kehvemad,” sõnab Sepp. “Kohustused on liikmetele ühesugused, see, kuidas nad end jahimeestena realiseerivad, on igaühe isiklik valik.”

Rääkides Laugi ulukiressursist, märgib Sepp, et jahialal ei ole loomadel eriti palju elupaiku. Samas liigub sealt jahipiirkonna geograafilise eripära tõttu ulukeid läbi päris arvukalt. “Me peame olema nutikad ja õigel ajal õiges kohas,” sõnab seltsi juht, kellel pole põhjust küttimistulemuste pärast silmi maha lüüa. Jahiselts on esirinnas nii metssigade kui ka kitsede ja hirvede laskmisel.

Sepa arvates on küttimisvõimalused enam-vähem ühesugused kõikjal Saaremaal, tulemus sõltub suuresti sellest, kui palju jahil käiakse. “Praegu käib poleemika hirve arvukuse üle. Jah, tal on omad paremad elupaigad, aga kui vaadata jahipiirkondade küttimisstatistikat, siis eelmisel aastal varieerus see kahest kaheksa isendini tuhande hektari kohta. Samas paiknevad piirkonnad väga lähestikku,” toob ta näite.

Sepp nendib, et Saaremaa looduslikud tingimused on sedavõrd soodsad, et jahipidamisega ulukite arvukust vähendada on kaunis keeruline. Põllukultuuride kasvatamine on muutunud üha efektiivsemaks – kui nõukaajal saadi vilja kolm tonni hektarilt, siis täna seitse-kaheksa. Mida rohkem metsi raiutakse, seda rohkem noorendikke tekib, mis on metsloomade maiuspalad. “Ega jahimees ju ulukeid kasvata. See, mille kütid metsa söödaplatsidele viivad, on vaid kübeke sellest, mida loomad toiduks vajavad,” selgitab Sepp.

Teevad “kõike natuke”

Ulukikahjusid Laugi jahipiirkonnas praegu märkimisväärseid ei ole. Kui varasematel aastatel kippusid hirved silorullide kallale, siis nüüd on loomakasvatajad Sepa sõnutsi targemad ega jäta neid heinamaade äärde, vaid veavad kohe lautade juurde.

Maaomanikud on samuti kaunis mõistlikud olnud. “Jahimees ei saa eales garanteerida, et metsloomad mingeid kahjusid ei tekita, kuna kütid pole politseinikud, kes ööpäevaringselt jahialal patrullivad. Probleemide korral oleme püüdnud alati kiiresti reageerida,” räägib jahiseltsi juht.

Laugi meeste ühisjahid saavad sõltuvalt piirkonnast alguse kas Kaarma spordihoone või Tahula motelli juurest, jahisaak viiakse aga reeglina kohe Saare Ulukisse. “Korraliku metsloomaliha saamiseks peab ta vähemalt kaks päeva rippuma, värsket liha ei lõigata,” ütleb Sepp välja oma arvamuse, mööndes, et seltsides on tavad kahtlemata erinevad.

Oma maja jahiseltsil praegu pole ja kokku saadakse tarvidusel seltsi esimehe Metsa Johani talus. Sepa sõnul ei ole praegu ka näha, et seltsi liikmeskonnas oleks huvi omaette jahimaja rajamiseks. “See tähendab kulusid ja keegi peab seda ka majandama,” sõnab ta lihtsalt. “Meil on üle seitsmekümne liikme, kes kõik on väga erinevad ja neid ühtmoodi mõtlema panna on üsna keeruline,” lisab mees.

Rääkides seltsi saavutustest, tõdeb Sepp, et tehakse “kõike natuke”. “Vahel hiilgame jahilaskmises, vahel laseme mõne huvitava trofee,” sõnab ta. Lisab, et kindlasti saab uhke olla ka selle üle, et dokumentide ja protokollide näol on väga detailselt talletatud seltsi 23 aasta pikkune ajalugu. “Vanu pabereid lugedes on täitsa üllatav, milliste probleemidega tuli aastate eest kokku puutuda. Täna ei tule sellised asjad enam pähegi,” naerab Sepp.


Aasta katkuepideemia algusest

Selle kuu alguses möödus aasta Aafrika seakatku avastamisest Saaremaal. Tänaseks pole praktiliselt kanti, mis oleks taudist puutumata, isegi Muhu saarele on haigus otsapidi jõudnud.

Laugi jahipiirkonnas avastati esimesed katkujuhtumid alles tänavu kevadel pärast suure jahihooaja lõppu. Veel veebruaris oli seltsil mitu ühisjahti, kus päevaga kütiti mitukümmend metssiga. “Nii edukaid jahte pole meil aastaid olnud. See oli sõna tõsises mõttes pidu katku ajal,” muigab Andrus Sepp.

Seltsi juhi sõnul paistis, nagu oleks metssead taudi eest põgenenud ja koondunud Kuressaare ümbrusse. Jahiala koosseisu kuuluval Tulpe saarel avastati näiteks veebruaris jahi käigus mitukümmend täiskasvanud siga, kusjuures põrsaid polnud ühtegi.

“Loom tunneb taudiala ära, ta läheb sealt minema ja leiab endale kusagil varjupaiga, kus vaikselt paigal olla. Metssiga on nii tark loom, ta võib mingil ajal isegi vähem süüa ja passida kusagil rapikus, nii et me ei teagi, et ta seal on,” räägib Sepp. Ta lisab, et me peame valmis olema elama seakatkuga veel mitmeid aastaid, rääkimata sellest, et keegi ei tea, milliseid üllatusi loodus meile veel võib valmistada. “Meil on olnud vähikatk ja vähipopulatsioon on taastunud. Metssiga on nii tugev liik, et see taastub väga ruttu.”

Jahiseltsi esimees on mures pigem selle pärast, kuidas ametkonnad taudi oludes tegutsevad. “Eelmisel aastal, kui katku veel polnud, räägiti selle ohtlikkusest ja vajadusest koostööd teha, sellest, mida riik kõik lubab teha ja kuidas piirkonda jahutuskambritega varustada,” nendib ta. Tegelikult aga, vaatamata sellele, et mandril oli kogemus juba olemas, kuidas katk liigub ja käitub, Saaremaal seda küll välja ei paistnud. Loomsete jäätmete konteinerite saamisega tuli kurja vaeva näha, tänaseks on lõpuks saadud seitse-kaheksa jahutuskambrit, kusjuures Laugi seltsil, kes kütib Muhu järel enim metssigu, pole seda siiani.

Seakatk on saanud justnagu jahimehe mureks, kes samas on täiesti üksi jäetud. “Me kütime näiteks täna sea, vereproovi vastus võtab aega kolm päeva, aga jahutamisvõimalusteta on rümp selle ajaga hukas.” Sepa sõnul on Laugi jahimehed kütitud sigu viimase võimaluseni hoidnud oma keldrites, aga tänaseks on needki liiga soojaks muutunud ja seetõttu seajaht pärsitud.

Sepa hinnangul on ka riigiasutuste tegutsemine ja neist tulevad signaalid vastuolulised. Ta tõi näiteks viimatised katkujuhtumid Pärnumaa ja Saaremaa farmides, kus VTA esindajad käisid kohal ja leidsid 80 meetri kaugusel sigalast metsas sigade tuhnimisjäljed. Sellele tuginedes teatasid nad, et jahimehed peavad oma jahte niiviisi planeerima, et sigalate läheduses metssigu ei liiguks.
Samas ütleb jahiseadus, et jahti ei tohi pidada hoonetele ligemal kui 200 meetrit ehk kütid ei tohi farmide ligidusse minnagi.

“Jaht käib nagu mitmel eri tasandil. Seal üleval aetakse mingit väga tähtsat asja, aga nendeni, kes allpool igapäevaselt toimetavad, see ei jõua eriti. Mina leian, et jaht on hobi. Aga kuidas me saame sundida mehi hobi korras neid sigu küttima, kui selleks ei ole tingimusi loodud?” küsib Sepp.

Sama lugu on ka teiste ulukitega. “Riik tegeleb n-ö seirega, mis on minu arvates ka pisut puudulik, ja siis maakonna kaheksaliikmeline jahindusnõukogu, kuhu ma ka ise kuulun, peab olema see tark, kes suudab langetada otsuseid, mis on jahinduse seisukohalt kõige õigemad. Rohkem oleks vaja analüüsi, miks ühes jahipiirkonnas kütitakse loomi rohkem ja teises vähem. Kui põhjused on selged, siis saaks ehk jõuda ka sellise ulukite arvukuseni, mis maaomanikke rahuldab,” tõdeb ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 414 korda, sh täna 1)