SUUR MAA, SUURED ASJAD: Keda või mida usaldada?

See juhtus tänavusuvisel reisil Lõuna-Prantsusmaal. Olime jõudnud 100 kilomeetri kaugusele toredast suurest linnast Lyonist ning tegime kiirteel peatuse, et tankida. Meeleolu oli hea – pääsesime napilt enne äikesepilve tankla katuse alla varju – asjaolu, mis motomatkal on alati nagu jackpot.

Tankisin tsikli nagu kord ja kohus, vajutasin puldil nuppu, aga mis ei reageerinud, oli mootorratas. Minu tsiklil on nimelt ärandamisvastane seade, immobilaiser võ immobilisaator – ärandamisvastane tehniline vidin. Sarnane on kõigil uuematel autodel, tsikli iseärasuseks on asjaolu, et ta läheb peale automaatselt ning tuleb puldist maha võtta. Nagu öeldud, mootor ei käivitunud. Pärast väikest paanikahoogu, pusimist, telefonikõnesid ja mootorratta mõnisada meetrit kaugemale lükkamist probleem lahenes. Põhjus: tankla (muide üleilmselt tuntud kaubamärk) kasutas kassa ja tankuri vahel andmesidet, millest nõrguke pult lihtsalt ei suutnud “üle karjuda”. Immobilaiser käsitles juhtumit ärandamiskatsena.

Sel nädalal ilmus Postimehes hea kolleegi Kerstin Meresma uuriv lugu ajateenijast, kelle mobiiltelefon hakkas idapiiri lähedal trikke tegema (PM 23.08). Jah, sellest on varemgi juttu olnud, et piirialadel kipuvad telefonid lülituma võõrastesse võrkudesse (ehkki rahvusvaheliste reeglite järgi nii olla ei tohiks). Nüüd aga siis näide, kus tegemist pole mingi tehnilise apsu või anomaaliaga, vaid üpris tõenäoliselt kellegi kurja käega.

Sel viisil ülevõetud telefonis võib peituda materjali, mis võib luureasutustele huvi pakkuda. Näiteks näiliselt süütu foto iseendast (selfi), mida leidub praegusajal igas nutitelefonis, võib anda tausta tõttu aimu väeosa asukohast või varustusest.

“Enne oli isiku sihikule võtmiseks vaja palju tööd teha, et teada tema haavatavust. Nüüd kantakse see kõik taldrikul ette. Seetõttu pole keegi enam piisavalt ebaoluline,” märkis Briti kaitseekspert Keir Giles.

Lõppeva suve üks kõmulisemaid lugusid puudutas küberkaitse suvekooli eksperimenti, mille käigus loodud Anna Malvara nimeline isik sotsiaalmeedias paljude ühiskonnategelaste “sõprade” hulka pääses ning tänu sellele õige hõlpsalt kõikvõimalikke andmeid korjas.

Tundub, et me kõik, kes me iga jumala päev kasutame oma telefoni ja arvutit (ning isegi mootorratast), oleme pidevalt kübersõja rindel ja kellegi meelevallas, kes tehnoloogiat paremini jagab kui meie. Kuid me ometi tahame tehnoloogiast tulenevaid hüvesid! Privaatsus või turvalisus – 21. sajandi dilemma.

Mina kuulun nende hulka, kelle meelest pole paranoiaks põhjust ja meelt heita ei tasu. Küll aga peaksime olema tähelepanelikud – näiteks uuendama arvuti turvaseadeid ja kontrollima infot, mida enda kohta esitame. Ja kui näiteks eelseisvate valimiste eel ei tea, kelle poolt häält anda, siis soovitaksin usaldada neid poliitikuid, kes ei manipuleeri ega valeta. Ka sotsiaalmeedia võrgustikes.

Ja head lugejad, keerulistel aegadel tasub usaldada ka vana head ajakirjandust. Me loomulikult eksime, aga meie üle valvab siiski ühiskondlik eneseregulatsiooniorgan, pressinõukogu. Kui me pole piisavalt tasakaalustatud või oleme ebaeetilised, tuleb vigu avalikult tunnistada.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 169 korda, sh täna 1)