Kui õpetaja ise lapsena kooli läks… (1)

Täna, 1. septembril, esimesel koolipäeval ja teadmistepäeval palusime Saaremaa koolide uutel õpetajatel meenutada oma haridustee algust.

Ülla-Maarit Pöör
Saaremaa ühisgümnaasiumi väikeklassi õpetaja:

Esimene koolipäev on mul meeles väga meeldivana, kuigi väga hästi ma seda enam ei mäleta. On ju sellest tükk aega möödas. Astusin Tallinnas Õismäe 17. keskkooli esimesse klassi. Tõenäoliselt läksin esimesel koolipäeval sinna koos ema ja isaga.

Lasteaialapsena ootasin kooliaega väga. Mulle on alati meeldinud õppida. Samas ei kogenud ma kooliminemist mingi tohutu elumuutusena. See oli lasteaiale järgnev loomulik etapp.

Oma esimese õpetajaga olin väga rahul. Olen siiani. Arvan, et lapse jaoks on väga oluline, et tal oleks oma esimese õpetajaga hea kontakt ning õpetaja oskaks teda suunata, ka edaspidiseks eluks.

Mingit koolistressi, millest tänapäeval nii palju juttu on, ma ei kogenud. Algklassides kindlasti mitte. Meil oli väga tore klass, kokku 40 õpilast. Vaatamata sellele ei tekkinud mul tunnet, et meid on liiga palju ning õpetajal ei jätku meie kõigi jaoks aega. Müts maha mu õpetaja ees, kes suutis meie klassi nii hästi ühendada. Meil oli alati koos tore, ekskursioonidel bussis alati laulsime ja mängisime. Väga positiivne kogemus!

Stevelin Tamm
Kuressaare gümnaasiumi 1. klassi õpetaja:

Minu esimene koolipäev oli täpselt 20 aastat tagasi 1. septembril. Selle aja jooksul ei ole traditsioon muutunud. Nii möödus ka minu esimene koolipäev Kärla põhikoolis väga pidulikult. 9. klassi õpilased viisid meid pidulikult aktusele, kus saime direktorilt aabitsa ja õpetajalt lilleõie. Mäletan, kui uhke tunne oli nüüd koolilaps olla! Aktusele ja klassijuhatajatunnile järgnes kodus suur pidu koos pere ja sõpradega.

Usun, tahtsin kooli minna, aga see emotsioon ja tunne ei ole mul paraku enam meeles.

Raido Kahm
Kuressaare gümnaasiumi põhikooliklasside ajalooõpetaja:

Esimest koolipäeva kui sellist ma väga ei mäletagi. Ainult piltide järgi meenub midagi ähmaselt. Igatahes läksin ma Kuressaare Vanalinna kooli ja aasta oli siis 1996.

Küll aga täpselt aasta varem olin ma ääretult kurb, kuna naabripoiss sai aabitsa pihku, aga mina mitte. Vist lausa nutsin.

Kui ise aga lõpuks kooli jõudsin, oli mul seal algul üpris igav. Lugeda ja arvutada ma juba oskasin, aga algklassides olid ju need peamised asjad, mida päris algusest õpetama hakati.

Mina sellest toona suurt midagi ei teadnud, aga selleks, et ma üldse Vanalinna kooli koha saaksin, seisis mu vanaema millalgi talvel peaaegu öö läbi kooli ukse taga järjekorras. Vanaema oli kange, et ta otsustas niimoodi sinna seisma minna.

Ja muidugi polnud ta ainuke – seal oli pikk joru inimesi, perekonnad käisid vahetustega seismas. Mu isa ja ema seisid samuti mingi aja vanaema asemel.

Eks see järjekorras seismine olnud kuidagi seotud koolikohtade arvuga. Kui vanaema poleks kooli ukse taha seisma läinud, siis oleksin vist pidanud Ida-Niidu algkooli minema. Vanalinna kool oli aga mu kodust kiviga visata, nii et läks hästi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 232 korda, sh täna 1)