Muraja, metsa taha peidetud poolsaar (2)

Muraja poolsaar on koht, kuhu juhuslikult naljalt ei satu. Kui aga retk ette võtta, siis leiad eest looduskauni rannamaastiku – mosaiikse ala, kus on nii loopealseid, rannaniite, kadastikke kui ka metsaseid kohti.

Erinevate elupaikade rohkusega kaasneb ka liigirikkus. Seetõttu on Muraja poolsaar arvatud Kahtla-Kübassaare hoiuala koosseisu. See piirkond on ka väga oluline lindude pesitsemise ja toitumise ala. Haruldastest linnuliikidest pesitsevad siin näiteks meri- ja kalakotkas. Soontaimede liigirikkus on eelkõige seotud Muraja karjamaadega.

Veel vaid mõned aastad tagasi olid Muraja loopealsed kattunud tiheda kadakavõsa ja mändidega. Nii juhtub, kui loopealsete karjatamine pikemaks ajaks katkeb. Kunagised külakarjamaad olid hooldamata 30–40 aastat, mis andis kadakale ja männile piisavalt aega alad oma valdusse võtta. Kinnikasvanud loopealsed karjamaad laiuvad Murajas aga mitmesajal hektaril. Kes jõuaks need uuesti korda seada?

Appi võeti masinad. Et kogemusi nappis, polnud taastamise tulemus esialgu kiita. Taastamise käigus raiuti alalt kadakat ja mändi hõredamaks, aga mahajäänud oksad ja risu ei lasknud niidule omasel taimestikul kujunema hakata ning maastikupiltki jättis tugevasti soovida.

2014. aastal käivitus keskkonnaameti eestvedamisel loopealsete taastamise projekt “LIFE to alvars”. Projekti ettevalmistamise käigus töötati välja loopealsete taastamise mehhaniseeritud metoodika, mis võimaldab kinnikasvanud loopealselt mände ja kadakaid eemaldada kiirelt ja mõistliku kuluga nii, et karjamaale omane ilme ja liigirikkus saaks taastuda. 2015. aastal külastasid loopealsete projekti alvarite eksperdid Rootsist, kellega koos käidi ka Muraja loopealsetel taastatud alal. Ekspertide nõuandeid järgides viidi Muraja loopealsetel 2016/2017. aasta talvel läbi täiendav raidmete koristus ja kändude purustamine.

Sellel suvel on Muraja loopealsed juba väga heas seisus ja kõik tingimused taimestiku taastumiseks on alal loodud. Praegusel hetkel on Muraja loopealsetel inventeeritud vaid üksikud kaitsealused liigid, näiteks harilik käoraamat. Kindlasti saame juba lähiaastatel loota, et alalt on võimalik leida enamikku loopealsetele tüüpilisi niiduliike, mille hulgas on ka mitmeid haruldasi ja kaitsealuseid liike.

Annely Esko,
Keskkonnaamet, “LIFE to alvars´i” projektikoordinaator

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 759 korda, sh täna 1)