Ainult “kurejuttudest” ei piisa (1)

Klassikaline küsimus “Kust lapsed tulevad?” on huvitanud inimesi ilmselt aastatuhandeid. Vastused on olnud kindlasti erinevad, kuid tänapäeval lihtsalt “kurejuttudega” enam läbi ei saa, sest küsijad on targemad.

KIRJANDUS ON ABIKS: Kui ise lapsele asjade selgitamisel jänni jäädakse, siis on olukorrast puhtalt väljatulemiseks spetsiaalsed raamatud. Rahva Raamatu müüja Katrin Jõhvik näitab ühte taolist, mis neilgi müügil.
MAANUS MASING

Lapse suhtumine enda ja teiste kehasse saab suuresti alguse kodust, sellest, mida ta näeb ja kuuleb. Küsimuste tekkimisel on tihti mõjutajaks ka sõbrad, lasteaias ja koolis nähtu. Elu on muutunud vabamaks ja kõik inimese seksuaalsusega seotu ei ole enam tabuteema või häbenemisväärne.

Aga küsimused on ikka samad, mis emadel ja isadel ning nende isadel ja emadelgi – miks poistel on noku ja miks tüdrukutel on pepu, kas lapsed sünnivad siis, kui issi ja emme noku ja pepu kokku panevad, miks emme ja issi musitavad, miks emmel on tissid ja issil ei ole?

Küpsemine vajab selgitusi

“See, et lastel tekivad küsimused, on normaalne, sest infot liigub rohkem kui varem ja infoallikaid on juurde tulnud,” räägib noortenõustaja Marika Venda, kelle sõnul tunneb laps ikka maailma vastu huvi, ühel hetkel tekivadki küsimused ja niimoodi on see alati olnud. “Lapsed suhtlevad eakaaslastega ja oma vanematega, kuid viimaste puhul sõltub muidugi palju sellest, millised suhted peres on ja kuidas tundeid välja näidatakse.”

Venda hinnangul pole lapsevanematel asjade seletamisel vaja eriti ise initsiatiivi näidata, sest ega nad nendest küsimustest nii või teisiti ei pääse. “Üldiselt olen aru saanud, et ikka räägitakse, ja on ka nii, et lapsevanemad on ise toonud vajadusel oma lapse selgituste saamiseks nõustamiskeskusesse,” märgib ta.

Ise väike olles küsisime tõenäoliselt kõik mingil ajal küsimusi, mis meie vanematele olid ebamugavad. Nüüd tuleb meil lapsevanematena anda vastused oma laste küsimustele. Mida vanemad on meie lapsed, seda täpsemad peavad olema vastused, sest televiisorist ja raadiost või arvutist ja nutitelefonist saadud info põhjal võib laps teada seksist rohkem, kui vanemad on valmis talle rääkima.

“Kuni neljanda klassini on kõik suhteliselt avalik ja lapsed julgevad küsida, aga kui nad jõuavad puberteediikka, siis nad eriti ei kipu enam vanematelt seksi kohta küsima,” räägib Marika Venda, lisades, et küsimise aeg on individuaalne.

“Vanemad ei tohiks vastamata jätta või siis ütelda, et issi räägib või et emme räägib. Teema on selline, et alati ei oskagi rääkida, aga kui on vaja, siis tuleb seda teha kasvõi kümme korda ja rahulikult seletada. Laps küsib juurde ja vastata on vaja nii, nagu asjad on, sest me ei tea ju, mis tunne tal võib juba täiskasvanuna olla, kui saab aru, et vanemad on talle valetanud.”

Laste seksuaalne küpsemine toimub erinevas vanuses, kuid üldiselt algab see 7–10-aastaselt, kui nende keha hakkab muutuma ja tekivad küsimused. Siin tuleks arstide ja nõustajate hinnangul hakata tüdrukutele rääkima menstruatsioonist ja hügieenisidemete kasutamisest. Poistele võiks selgitada, mis asi on erektsioon.

“Meil käivad lapsed nende teemade kohta küsimas alates neljandast klassist, ma ei mäleta, et nooremad oleks käinud,” märgib Marika Venda. “Nad on hästi sellised avatud ja küsivad kõike. Peamiselt tuntakse ikka huvi puberteediga seotud arengute kohta ja uuritakse, miks tal on nii ja minul ei ole, või siis, miks keegi ütles mõne asja kohta nii. Eks tuleb siis seletada see õige variant, et asjad pole sellised, nagu räägitud.”

Venda sõnul on lapsed üldiselt avatud, kuid selles vanuses on nad ka erineva arenguga ning paraku on ka noori, kellele need erinevused tekitavad piinlikkust. “Lapsed võivad vahel olla endast erinevate vastu ka õelad,” nendib ta.

Teadmised on paranenud

Kui veel aastakümneid tagasi oli lastel ja noortel neid huvitavatele küsimustele vastuste saamiseks peamine ja vahel ka ainus allikas kodus toimetav isa või ema, vahel ka vanavanemad või sõbrad, siis tänapäeval enda harimise võimalusi seksi teemadel jagub.

Ja kui koduste käest ei julge küsida või vastuseid ei jagata, pöördutakse sõprade poole, istutakse arvuti või nutitelefoni taha, kus “tarkust” jagatakse igale maitsele. Kas need külastatavad internetileheküljed ka kõigile meie moraalinõuetele vastavad, on iseasi. Nii tekib küsimus, kas lapsevanemad peaksid ise oma võsukesed õigesse kohta suunama või piirama hoopis nutiseadmes olekut?

“Võimalik, et tuleks piirata, aga see ei päästa ja lapsed saavad kusagilt ikka teada, mis neid huvitab,” leiab Marika Venda. “Kui lapsevanemad avastavad, et laps on internetis ebasoovitaval leheküljel käinud, siis on kasulik temaga rääkida. Keelatud viljad on ju alati magusad. Kui lapsel on huvi, saab ta info mujalt kätte niikuinii. Selgitus ei pea olema teaduslik ja varjatud, vastata võib, nagu asjad on, sest mõne aja pärast tuleb neid küsimusi niikuinii juurde.”

Marika Venda sõnul on positiivne see, et viimastel aastatel on nii laste kui ka isade ja emade ning õpetajate teadmised paranenud. “Tegelikult peavad nad koolis selle hariduse saama ja ma usun, et kõik on ikka targemaks saanud,” lausub ta. “Aasta-aastalt tuleb uusi noori peale, olen nendega suhelnud ja küsinud, mis teile koolis räägitud on, ja selle põhjal võib öelda, et teadmised on head. Õpetajad on küll erineva tasemega, on neid, kes tahavad rääkida, aga ka neid, kes pelgavad. Ükskord kuulsin, et kui klassis hakati õpetaja käest seksiteemalisi asju küsima, läks õpetaja tahvli ees näost punaseks. Lapsed said aru, et õpetaja ei kanna seda teemat ja häbenes rääkida.”

Lahendusi tekkinud probleemidele leiab nõustamiskabinettidest, kus oodatakse nii lapsi kui ka vanemaid üksinda ja mõlemaid koos. Oma küsimustega on käinud ka klassijuhatajad, et uurida, mida ja kuidas lastele ja vanematele rääkida.

“Eestis on koolides inimeseõpetus ja tänu sellele on ka õpilaste teadmised paranenud,” märgib Marika Venda. “Aga võib tulla ka noorte nõustamiskeskusesse. Lapsed saadetakse meie juurde, kui nad on juba suuremad, et probleeme ei juhtuks, või on siis juba juhtunud. Peamiselt tullakse ikka juba teismelisena.”


Seksuaalkasvatuse teemad
– Enesehinnang ja seksuaalsus (enesehinnangu ja seksuaalkäitumise seos).
– Kasvamine ja küpsemine, keskendudes murdeeale kõigist terviseaspektidest lähtuvalt (füsioloogia, suhted, emotsioonid-psüühika jne).
– Armastus ja seksuaalsus (armastuse mõiste erinev sisu, kitsas ja lai kontekst, armastuse ja seksuaalsuse väljendamise erinevad/mitmekülgsed võimalused).
– Terve seksuaalsus, suhtumine seksuaalsusesse ja oma kehasse. Seksuaalsed õigused.
– Seksuaalsusega seotud põhimõisted. Seksuaalvähemused.
– Suguelundkonna anatoomia-füsioloogia.
– Seksuaalsuse ja suhetega seotud tõesed ja väärad uskumused.
– Pereplaneerimise meetodid (valik, kondoomi kasutamine jne).
– Lähedussuhteks vajalikud oskused: tunnete juhtimine, mittesüüdistav mina-teade, kompliment. Tunnete verbaalne ja mitteverbaalne avaldamine jne.
– Eneseavamine, usaldus ja ausus: terve suhte eeltingimused.
– Rasedus ja sünnitus (füsioloogiast suheteni kõik aspektid).
– Turvaline seksuaalkäitumine. Noorte (seksuaal)lähedussuhted. Usaldus ja ausus.
– Soorollid, stereotüübid. Edukus naisena-mehena.
– Tahtevastane seks (mis see on ja kuidas käituda). Kuidas öelda jah või ei.
– Konfliktide lahendamine.
Allikas: tlu.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 462 korda, sh täna 1)