Riigigümnaasium – illusioon ja tegelikkus (15)

Karl Hendrik Tamkivi

“Jälgides viimastel aastatel kohalikus meedias toimuvat, võib julgelt väita, et pole vist olemas paremat vahendit saarlasi omavahel karvupidi kokku ajada kui lihtsalt mainida sõna “riigigümnaasium”,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane Karl Hendrik Tamkivi.

See uudissõna on toonud kaasa kohaliku ühiskonna lõhestumise tunduvalt keerukamal moel kui pelgalt “jah” või “ei”. See kirjutis ongi saanud süüdet vaatepildist, kus kohalik võim ja teised riigigümnaasiumi tulihingelised toetajad näevad protsessi pelgalt mustvalgena, arvudena ja ilusate unistustena paberil, minetades inimlikkuse, reaalsustaju ja ratsionaalse mõtlemise.

Koolisüsteemi reformimine ja riigigümnaasiumide rajamine on esmapilgul loogilised otsused – keegi ei saa eitada fakte, nagu maapiirkondade tühjenemine, negatiivne iive ja ajale jalgu jäänud õpperajatised. Kohalike omavalitsuste, eriti veel ääremaiste silmis on see suurepärane võimalus muuta haridusmaastikku kaasaegsemaks oma ahtakest eelarvet vaevamata. Siiani jookseb see mõttelõng väga mõistlikku ja arukat rada. Sellele järgneb aga tohutu ähmaste eesmärkide, pastakast imetud põhjuste ja olematu loogika pundar, mida ei suuda arusaadavalt lahti harutada isegi selle pooldajad.

Parandab tingimusi?
Põhilise argumendina tuuakse välja, et riigigümnaasiumi loomine parandab õppimistingimusi ja õppetulemusi märgatavalt, aga see väide jäetakse ilma ühegi vettpidava plaani või lahenduseta õhku rippuma.

Kas arenguhüpe peaks toimuma, kui riigigümnaasiumisse valitakse tööle parimad pedagoogid? Kuidas üldse adekvaatselt hinnata pedagoogi tugevust või nõrkust? Reaalsuses ei saa me võrrelda põhikooli ja gümnaasiumiastme õpetajaid, sest juba nende õpetatavaid sihtrühmi ei saa kõrvutada. Kui juba Tallinnas ja Tartus aetakse erialaõpetajaid tikutulega taga, siis millisest õpetajate valikust me siin saarel üldse rääkida saame?

Ehk mõeldakse õppetingimuste parandamise all kaasaegsemaid õppevahendeid? Oma kooli näitel võin julgelt väita, et eurorahaga soetatud nutitahvlid praeguste pedagoogide silmis mingit väärtust ei oma. Uskuge või mitte, ka lapsed eelistavad vanakooli kriiti-tahvlit. Tugev õpetaja ei vaja tehnoloogilisi imevidinaid ja õpilane hindab nutiseadmetest enam head õpetajat.

Huvitava väitena tuuakse esile meie koolide väheseid valikuvõimalusi ja huvitavate valikainete puudumist. Tegelikult on koolides juba praegu valikainete ampluaa nii lai, et õpilased on kõigi variantide ees lausa nõutud. Muide, Eesti koolides valikaine kursuseid ei avata, kui ei ole täidetud kursusel osalejate miinimumarv, milleks on 12 õpilast. Juba praegu ei saa nii mõnigi talle huvipakkuvat ainet õppida just selle tõsiasja pärast. Mis siis veel saab, kui olemasolevatele võimalustele suursugust lisa lubatakse? Kas selleks, et uusi valikuid tarbida, antakse õpilastele ka erandkorras pikem ööpäev kui 24 tundi?

Emma-kumma gümnaasiumiga seotud inimesele jääb mõistetamatuks väidetav koolidevaheline vaen. See “vaen” on meie haridusmaastikul ainuke edasiviiv jõud. See “vaen” on teinud lugematute vilistlaste ja ka praeguste õpilaste koolielu unustamatult põnevaks. Koolipõlv oleks mõeldamatu kahe kooli vahelise spordikarika, SÜG-i kabaree või KG Minifilmita. See on vaid imetilluke kild sellest kurikuulsast “vaenust”, mis teeb iga õpilase koolielu värvikaks. Minule kui osale sellest melust tundub see väärarusaam lihtsustatud variandina kahe kooli erinevast mentaliteedist, õpetamise stiilist ja õpilaste loomusest. Nagu on praeguses multikultuurses ühiskonnas paslik öelda: “Erinevus rikastab!” Nii on ka meie linna kahe gümnaasiumiga – meid ei ole võimalik üheks suruda, sest just omaette eksisteerides anname teisele osapoolele niivõrd palju juurde.

Paljudest riigigümnaasiumi-teemalistest diskussioonidest kumab läbi kurb tõsiasi – märgatav hulk soovijaid ei pruugi uude gümnaasiumisse pääseda, kui valik tehakse õppeedukuse põhjal, sest paraku on just see ainus mõõdetav suurus otsuse tegemisel. Kuivõrd palju võiks tuua näiteid edukatest inimestest, kes omal ajal ääri-veeri gümnaasiumisse pääsesid. Mis saab siis, kui sissepääsuläve veelgi tõsta?

Tõeline ussipesa

Kes suudab adekvaatselt hinnata, millise kuueteistaastase vaimne võimekus gümnaasiumini ei küündi või kelle puhul on tegu pelgalt ealise laiskusega? Jah, alternatiiviks tuuakse õppimisvõimalust näiteks Orissaares või Kärdla riigigümnaasiumis, kus on lastele kohti küllaga. Kui esimene variant on lihtsalt äärmiselt ebapraktiline, siis teise puhul tekib küsimus, et kui saarlane on juba nõus last Hiiumaale õppima saatma, siis miks vaidleme veel sellise tühise teema üle, nagu selleks on riigigümnaasium. Ilmutamata vähimatki sallimatust hiidlaste vastu, näitab selline väljaütlemine minu arust, kuivõrd vähe asjadele kaine mõtlemisega tegelikult otsa vaadatakse.

Olla noor ja näha, kuidas raha, poliitiline sasipundar ja empaatiavõime puudumine on moodustanud tõelise ussipesa, on viisakalt öeldes kurb, kohati isegi muserdav. Linnavalitsuse programmilised seisukohad Kuressaare linna arendamisel aastatel 2013–2017 on hoolimata poliitilistest vaadetest ilusad: “Toetame praeguse hea koolisüsteemi säilimist Kuressaares.” Sõnadel ja lubadustel poliitmaastikul teatavasti mingit kaalu ega garantiid ei ole. Fakt, et lubatakse juurde luua lasteaiakohti, samal ajal koolikohti vähendades, võtab plaani usaldusväärsuse üsnagi edukalt kokku.

Vanarahvas on alati osanud enda ümber toimuvat tabavalt väljendada, nagu näiteks ütlus mõõtmise ja lõikamise kohta. Praegust hetke sobiks iseloomustama just see kuldne väljend veidike kaasaegsemas kuues: “Üks kord mõõda, üheksa korda lõika.” Just nõnda mõtlematult tormatakse uuendustele avasüli vastu, kui mõistlik oleks asju korraks eemalt vaadata ja näha laiemat pilti.
Riigigümnaasium ei ole kohustuslik, kõik vanemad ei seisa riigigümnaasiumile vastu ja kõik õpilased ei ole uue kooli poolt. Siin loos ei ole musta ega valget, see protsess vajab avalikku arvamust, sest vabadusega kaasneb kohustus vastutada.

Kui arvamust ei avalda õpilased, õpetajad ega teised, kellele see asi hinge läheb, siis tehakse otsus jällegi kuskil kõrgemal, viisil, millega lõpuks kumbki osapool rahule ei jää. Proovigem hetkeks unustada emotsioonid, halvad mälestused ja väärad eelarvamused, et sünniks lahendus, mis ei hõljuks illusioonides.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 204 korda, sh täna 1)