SUUR MAA, SUURED ASJAD: Olemise talumatu kerglus

Alustaksin ühe topaka anekdoodiga, millega suuremad lapsed omal ajal väiksemaid tatte narrisid. “Kas tead, kes on maailma parim ujuja? Soomlane Myö­dä-Pohjaa Ruomalainen! Aga maailma parim poksija? Jaapanlane Makardan Matsu!” Praegusaja maailmas juhtub iga päev, et mõni nimekas kanal sarnast jama eetrisse paiskab ja keegi teine, kes peaks olema nutikas, seda usub ja edasi levitab. Isegi lolli nalja kiputakse tõsiselt võtma.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutas ühes oma kolumnis lapsemeelsest Eesti avalikkusest (PM 10.05.2017). Eestit pole siinkohal mõtet vahest eraldi esile tõsta, sest see tähelepanek iseloomustab kogu nüüdset üleilmset avalikkust. Kogu maailm näib olevat muutunud kohati uskumatult kerglaseks. Maarja Vaino märgib: “Üks häirivamaid aspekte meie lapsemeelestuvas maailmas ei ole mitte ainult veendumus, et päriselu on mänguline konstruktsioon, vaid ka püüe “sobimatut” reaalsust vägisi ümber muuta.”

Jah, kes oleks võinud arvata, et maailma võimsaimat riiki juhitakse 140-tähemärgiste kerglaste säutsudega stiilis “äkki mängiks täna tuumasõda”. Ja mis veel hullem – sotsiaalmeedias näikse selline mõttelaad kohati pinnast leidvat. Isegi nende noorte nutikate inimeste seas, kelle väärtushinnangud pidid hoopis teisest puust olema.

Põhja-Korea ümber kasvavad rahvusvahelised pinged on kõike muud kui mäng. Lennutatakse rakette, loobitakse vastastikku ähvardusi. Ühendriigid toetavad Lõuna-Koread ja Jaapanit, Hiina ja Venemaa teevad oma huvidest lähtuvaid poliitilisi trikke.

Minu lapsepõlve juurde külma sõja aastatel kuulusid õõvastavad õhuhäired kooli krappidest, kohustuslikud vati-marlimaskid, varjendisse (Viktor Kingissepa nimelise Kingissepa 1. keskkooli sööklasse) põgenemise harjutamine, gaasimaskid jne. Koolide ja ametiasutuste seintelt meenuvad jubedad tuumaseent kujutavad venekeelsed plakatid. Meie kartsime tuumasõda. Kas uue külma sõja (Edward Lucase termin) päevil tuumaheidutus tõesti ühel halval päeval enam ei toimi? Kas inimkonna kollektiivne mälu on tõesti nii tuhmunud, et tuumakatastroofid lähevad helendavate ekraanide taga istudes meelest?

Pisut lootust annab see, et inimesed justkui siiski ei usu halvimat. Neil päevil hakkas ühes Eesti ajalehes silma kruiisireiside reklaam, kus meelitati turiste Aasiasse Lõuna-Korea poolsaare lähistele ja Jaapani merele lustima. Vaevalt et millelegi sellisele päriselt turgu oleks, kui tunnetuslik ohuhinnang oleks kerkinud liiga kõrgeks.

Lapse arengu juurde kuuluvad teadupärast kõikvõimalikud katsed. Vaevalt, et see Kimi-nimeline priske poiss esimesena midagi ette võtab, küll aga võib ta lapsemeelse maailma provotseerida mängima selliste tikkudega, mille tagajärjed saaksid olema kohutavad.

Teatris on nii, et kui püss on esimeses vaatuses laval, siis teeb ta hiljemalt etenduse lõpus pauku. Meie ainus lootus on, et päriselu pole siiski teater. Või kui ongi midagi sarnast, siis õnnestub kogenud lavastajatel siiski üha lapsikumat publikut säästa.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 131 korda, sh täna 1)