Saaremaal kasvatatud kultuurmustikas jõudis marjasõpradeni

Kolm aastat tagasi Saaremaal rajatud kultuurmustikapõllult korjatud marjad jõudsid Facebookis ilmunud müügikuulutuse kaudu esmakordselt tarbijaini.

PEREGA PÕLLUL: Anli Alliksoon-Juursalu koos tütarde Aneta (vasakul) ja Lotaga mustikaid korjamas.
MAANUS MASING


OÜ Mahe Mari juhatuse liige Gemo Pihel ütles, et taimed on praegu veel siiski üsna väikesed, sest mustikapõld pole veel õiges saagikandeeas – kultuurmustikas hakkab vilja kandma kolmandast-neljandast kasvuaastast. Lisaks mängis kevadel vingerpussi ilmataat, kes hoidis sooja saabumist pikalt tagasi ja tembutas kevadise lumega, mis tuli nagu välk selgest taevast. “Kevadine lumi, mis päris ootamatult tuli, lükkas marjade valmimise väga hilisele ajale,” sõnas Pihel, kelle sõnul võib nüüd osa hilisemast saagist jääda ka öökülma kätte.

2014. aasta sügisel istutas peresidemetel tuginev OÜ Mahe Mari Leisi vallas maha 7100 kultuurmustikataime, mida on teadaolevalt rohkem kui ühelgi teisel mustikataimi kasvataval saarlasel. “See on päris ropp töö,” iseloomustas Pihel 1,5 ha suuruse mustikapõllu eest hoolitsemiseks kuluvat tööd ja vaeva.

Põhiosa mustikataimedest on meie kliimale sobilik sort ‘Northblue’, kuid vähemal määral leidub põllul ka selliseid sorte nagu ‘Northcountry’ ja ‘Patriot’.

Mustikapõld annab saaki 20 aastat

Enne kui mustikataimed 2014. aastal mulda said, omandasid asjaosalised omal käel kolm aastat teadmisi ja pidasid nõu Eesti suuremate kultuurmustikakasvatajatega. Kultuurmustika kasvatamist Eestis juurutanud teadlase Marge Starasti teemakohane raamat on Gemo Pihelil kaanest kaaneni läbi loetud, samuti käidi kuulamas tema loenguid.

Piheli sõnul langes valik mustikate kasuks suuresti seetõttu, et maasikakasvatajaid on Eestis juba päris palju, samuti on üsna levinud kultuur vaarikas. Erinevalt maasikast ja vaarikast on mustika plussiks kasvataja sõnul suurem säilimiskindlus. Kui marjad kiiresti maha jahutada, saab neid pärast korjamist müüa korraliku kvaliteediga veel paar nädalat. Samuti on mustikaistanduse plussiks selle pikk iga. Kui maasikataimed tuleb 4–5 aasta pärast välja vahetada, siis mustikapõld annab saaki vähemalt 20 aastat. Kanadas on koguni saja aasta vanuseid mustikaistandusi.

Mustikas eelistab happelist mulda, millist Saaremaal palju ei leidu. Kasvutingimusi saab parandada küll turba lisamisega, kuid vajaminevad kogused on üsna suured ja turvast pole Saaremaal vaatamata tegutsevale turbatööstusele üldsegi lihtne saada. Õnneks oli OÜ Mahe Mari omanike pereringis olemas sobiliku happesusega maatükk, seega õnnestus vältida suuri kulutusi turbakoormatele.

PRIA toetas istikute ostmist

Mahapandud 7100 taimest on Gemo Piheli hinnangul praeguseks järel kuus kuni seitse tuhat taime. “Kuigi meil on põllule aed ümber tehtud, suudavad kitsed ja jänesed ikkagi sealt kas üle hüpata või vahelt läbi pugeda,” rääkis Pihel. “Juba esimesel kevadel oli taimi päris korralikult näritud.”

Kui erialakirjandus lubab mustika saagiks ühe hektari kohta 2–7 tonni, siis Eestis saadakse ka kõvemaid saake. Näiteks üks Pärnumaa kasvataja kinnitas, et saagiealised taimed (5 aastat ja enam) annavad normaalsetes oludes kolm kilo marju põõsa kohta. Võrtsjärve kandist on aga kuulda olnud, et ilmastiku tõttu on mõnel aastal üldse saagita jäädud.

Sel aastal on Mahe Mari müünud marju Facebooki grupis avaldatud kuulutuse peale ning praeguse seisuga uusi marju eriti enam peale ei tule. Kui põõsad hakkavad edaspidi rohkem saaki andma, tuleb kaaluda ka muid müügivõimalusi. Et kultuurmustikas ei valmi üheaegselt vaid 1,5 kuu vältel, annab see võimaluse müügikoguseid hajutada.

OÜ Mahe Mari juhatuse teine liige Tõnis Juursalu rääkis, et mustikapõllu rajamisel toetas PRIA neid nii istikute kui ka hooldetehnika ostmisel. Samas on omanikud teinud Juursalu sõnul ka ise üsna märkimisväärseid kulutusi, midagi ei ole saavutatud vaid toetuste arvel. Kuigi ettevõtte nimi Mahe Mari viitaks justkui mahetootmisele, kasutab ettevõte vajadusel ka mineraalväetisi ega ole mahetootmist eesmärgiks seadnud.


Kultuurmustikas toodi Saaremaale sajandivahetusel

Mustikate viljelemise ajalugu ulatub eelmise sajandi alguse Põhja-Ameerikasse. Saaremaal tehti esimesed katsed kultuurmustikat kasvatada sel sajandivahetusel, kui Kihelkonna talunik Silvi Taluste pani hektari suurusel maalapil maha 5000 taime. Teine kasvataja oli Arno Truumees Pöide vallas. Mõlemad kasvatajad said istikud Võrtsjärve äärest Marjasoo talust, kuid praegu pole nende tegevusest marjakasvatajana midagi kuulda.

Kultuurmustika sobilikkust Eesti oludes on uurinud ka Lümandast pärit Tea Tasa, kes kaitses 2002. aastal Eesti maaülikooli juures kultuurmustikate kasvatamisvõimalusi käsitleva magistritöö. Tea Tasa aitas maaülikooli ka katsepõldude rajamisel Kärlale ja Lümandasse. Katsepõldudelt saadud kogemustele tuginedes on põllumajandusteadlane Marge Starast hiljem öelnud, et mustikas kasvab Saaremaa kliima tingimustes väga hästi ning siinne pehme kliima on mustikakasvatuseks hoopis parem kui mandri oma. Probleemiks on aga happeliste muldade leidmine.

Kuni 2 cm läbimõõduga hübriidmustikad on ilusa väljanägemisega, sobides ühtaegu nii lauamarjaks kui ka töötlemiseks. Kultuurmustika maitse on mahedam kui metsmustikal. Samuti on kultuurmustikas seest valge ega määri käsi ja suud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 054 korda, sh täna 1)