Vanavanema amet on kõige ägedam amet! (1)

Homse vanavanemate päeva puhul teeme juttu vanaemade ja vanaisaga, kes räägivad oma lapselastest ja vanaema rollist.

Ellen Laes,
seitsme lapse vanaema:

Seitse lapselast – see on just paras hulk. Vanim neist on 33-aastane sügava puudega Jürgen, mu kadunud tütre poeg, keda hakkasime kasvatama siis, kui ta oli kaheksa-aastane. Kõige noorem lapselaps Miina läks sel aastal esimesse klassi.

Mul on väga armsad lapselapsed. Mul on seina peal suur viis aastat tagasi tehtud pilt lapselastest. Nüüd võtsid nad kätte ja lasid teha endast uue toreda pildi. See pildistamine oli väga tore ja lõbus.

Süüa teen oma lapselastele meeleldi, aga kududa kahjuks ei saa – parema käe sõrmedega on probleem. Iga kord, kui lapselapsed külla tulevad, küpsetan neile midagi maitsvat.

Oma lapsepõlvest mäletan vaid vanaisa – teised vanavanemad surid varakult. Vanaisa oli mulle väga armas, tahtsin kogu aeg temaga koos olla. Mäletan hästi, kuidas kord Varbolast – olen sealt pärit – hobuvankriga Peipsi äärde sõitsime.

Tänapäeva elu sellega, mis vanasti oli, võrrelda muidugi ei saa. Võimalused on hoopis teistsugused kui tollal. Paljud vanavanemad käivad tööl ja lapselastega koos olla pole neil kahjuks alati aega.

Sellele, et pühapäev on vanavanemate päev, ma polegi veel eriti mõelda jõudnud. Loodan, et mõned lapselapsed ikka külla tulevad. Tavaliselt nad seda ju teevad.

Jaan Aardam,
viie lapse vanaisa:

See vanaisaks olemine on igapäevane amet, ei oska sest rääkida eriti midagi. Minul on lapselapsi tükki viis – kõige noorem kolmeaastane, kaks vanimat seitsmesed. Üks seitsmene on meie juures iga päev. Ülejäänud elavad mandril ja Soomes. Kokku saame tavaliselt jõulu paiku – siis üritavad ikka kõik korra koju tulla. Osa lastest tuleb koju ka suvel – Soome rahvas olid siin tükk aega järjest.

Maal tegemist jätkub – kui tahad tööd teha, siis midagi leiab alati. Maja kallal remontida, üht-teist ehitada. Lapselastest on nende tööde juures ikka abi. Aga ega me koos ainult tööd tee – saab mere ääres käidud ja palli mängitud. Selliseid tavalisi asju tehtud.

Kui meil paar aastat tagasi veel loomad olid, oli üsna kiire aeg, aga nüüd on mul lapselaste jaoks aega küll. Küllap see vanavanema roll praegu ikka teistmoodi on kui vanasti, mil veel minu isa-ema elasid. Meie praegune elu on ju ka teistmoodi. Elu muutub ja meie samuti.

Tiiu Talvist,
kahe lapse vanaema:

Minul on kaks pojapoega – 14-aastane Kris Gustav ja 11-aastane Jost Artur. Nad elavad küll Saaremaal, aga käivad õnneks mul Tallinnas ja Ida-Virumaal külas.

Need ajad on muidugi möödas, mil nad olid alles armsad põngerjad ja sai nendega lastemänge mängida. Kui nad olid väiksemad, käisime Soomes lõbustuspargis ja Vilniuses veekeskuses.

Nüüd neil kahjuks nii palju enam koolitöö ja trennis käimise tõttu aega ei ole.

Aga kui kokku saame, arutame telefoni- ja arvutiasju, nemad spordipoistena räägivad mulle oma trennidest. Ka süüa teeme koos.

Praegustel vanaemadel ei ole ehk nii palju aega oma lapselaste jaoks kui vanasti.

Mu oma vanaema oli kodune. Praegused vanavanemad käivad aga tööl – nii ka mina.

Aga üht saan vanaema rolli kohta küll öelda: see on kõige ägedam asi!

Ave Anderson,
kolme lapse vanaema:

Minul on kolm lapselast – kaks poissi ja üks tüdruk. Minu kolm põrsakest, kolm, kuus ja üksteist aastat vanad. Kuigi lasteaiaõpetajana tegelen lastega päevast päeva, jääb mul aega ka oma lapselaste jaoks. Teeme nendega koos igasuguseid asju – käime palju õues, meisterdame, loeme, räägime juttu.

Kahe väiksemaga kohtun kahjuks vähem, sest nemad läksid elama mandrile.

Mina selline traditsiooniline vanaema, kes keedab, koob ja küpsetab, ei ole. Muide, lapselapsed ei kutsugi mind vanaemaks, vaid Aveks. Mitte et mina neile selle ettepaneku oleksin teinud. Ju see on nende endi valik. See hakkas suuremast poisist pihta ja nüüd ongi nii jäänud.

Oma pedagoogilistest õpingutest ja kogemustest on mul abi olnud ka lapselaste kantseldamisel. Jonnija pole neist keegi, kõik on hästi vahvad tegelased.

Eks neid vanavanemaid ole igasuguseid. On neid, kes oma lapselapsi ka väga nännutavad. Mina olen teistmoodi. Mitte range, aga konkreetsem.

Tänapäeva vanavanemad käivad peaaegu kõik tööl ja neil pole ehk väga palju aega oma lapselaste jaoks, aga kallid ja tähtsad on mammad ja memmed ja papad oma lapselastele ikka.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 113 korda, sh täna 1)