KRISTINAGA ELUST ENESEST: Veel mõni sangpomm koolikotti (2)

Pole kuigi palju möödas 1. septembrist ja hetkest, mil Saarte Hääle toimetuse rõdu alt vooris läbi koolilaste rongkäik. Ise aastaid tagasi samasuguses rongkäigus marssinud, passisin nüüd heldinud pilgul, kuidas värske kooliaasta avalöögi saab. Mõni päev hiljem aga, kuuldes õhtustest uudistest haridusminister Mailis Repsi õilsast plaanist gümnaasiumisse pääsemine lävendiga tõkestada, pani see neile rongkäigulistele vaikselt kaasa tundma.

Hirmu tekitab asjaolu, et kui selline lävendisüsteem oleks olnud ka siis, kui mina põhikooli lõpetasin, oleksin ma endal ilmselt kõik kraanid tulevikuks korralikult kinni keeranud.

Kindlasti on neid, kellele väike pea kohal rippuv “kirves” motiveerivalt mõjuks. Ehk vähendaks see ka gümnaasiumis ettetulevat rahvasteliikumist ja päike kuldaks kõikide gümnasistide eluteed kuni ülikooli lõpuni välja.

Sama kindlasti leidub neid, kes põhikoolis oma tulevikust suurt midagi ei tea ega arva. Meenutades sattusin silmitsi täiesti teistsuguse ja väljakujunemata maailmapildiga versiooniga iseendast, kes tol hetkel oleks tema kätte juhtida antud kaarikuga ilmselt otse võssa põrutanud. Kui isegi gümnaasiumis ei teadnud paljud, mis kursi nad elus võtavad, siis mida veel põhikooliealistest rääkida? Vähe sellest, et vanemate ärevushäired oma laste tuleviku pärast kolmekordistuvad, võib vaid ette kujutada, mida teeb see lastele, kelle visioonid selginevad alles hiljem. Näiteks siis, kui nad pole oma keskmiseks hindeks tol hetkel 3,75 saanud. See number iseenesest ei ole ju midagi hullu, kuid selle tekitatud lööklaine võib noore inimese elus väga palju mõjutada.

Muidugi on lootus ka hinnete nimel õppides ennast koolist läbi tuupida või spikerdada, aga see pole ilmselt Repsi plaani eesmärk. Lähtudes sellest, et “kolm on koolipoisi hinne”, võib siis arvestada, et lävendiga gümnaasiumis domineeriksid kohusetundlikud tüdrukud. Samuti on erinevates koolides hinnete kaal niivõrd erinev, et ühe kooli “5” võib olla teise kooli “3”. Kuigi minister Reps arvas, et siis tuleks hindamine üle vaadata, on see leige lahendus.

Ma usun õppimisse ja arvan, et distsipliin ja kohusetunne käivad asja juurde, aga ainult keskmine hinne üksi ei ole piisav näitaja. Samuti ei peaks kutseharidus olema karistus. Kuigi on tõsi, et paljud lähevad gümnaasiumisse “moe pärast” ning jätkavad poole pealt ikkagi kutsekoolis, peaks see olema iseoma teadlik valik, mille tegemine ei lööks inimesele kohe peale templit, et ta on ülejääk, kes gümnaasiumisse kohe alguses ei kvalifitseerunud. Tarbetute spetsialistide ületootmine ei ole lävendiga parandatav nähtus, sest mõjutab neid noori, kes oma võimetest isegi veel teadlikud ei ole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 403 korda, sh täna 1)