Gümnaasiumi “lävepakk” – kes pääseb, kes mitte (7)

Haridusminister Mailis Reps leiab, et tulevikus peaks gümnaasiumisse pääsemiseks kehtima lävend – keskmine hinne olgu vähemalt 3,75. Nende koht, kes lävendit ei ületa, on kutsekoolis.

Mart Truu,
Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilasesinduse liige:

Leian, et see on liialt impulsiivne ja inimlikult läbi mõtlemata idee. Arusaadav, et kutsekoolide täitumuse alanemine teeb muret, kuid taoline “kastikord” on minu arvates lihtsalt madal meede selle probleemi lahendamiseks. Iga geenius ei lõpeta kiituskirjaga. Näiteks keelehuviga õpilane, kelle keskmise hinde tõmbavad alla reaalained, ei peaks selle pärast keskharidusest ilma jääma, kui tema soov ongi, ütleme Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituuti astuda. Säärane olukord hakkaks meenutama stereotüüpset purunenud unistusega lihttöölise olukorda Hollywoodi filmis. Jah, kutseharidusega inimesi on samuti vaja, kuid kui inimesel on perspektiiviga visioon oma tulevikust, siis peaks tal olema võimalus oma tahtmist realiseerida ning riik ei tohiks olla see, kes kedagi piirama hakkab.

Piret Juht

Piret Juht,
Saaremaa ühisgümnaasiumi hoolekogu liige, lapsevanem:

Sellise lävendi seadmine tähendaks, et gümnaasiumist jääksid välja võib-olla mõnel alal üliandekad inimesed – kes aga ei pruugi sama tugevad olla igas valdkonnas. Meil on väga palju edulugusid, kus inimene hakkas tõsimeeli õppima alles gümnaasiumis. Kas nendesugustelt oleks siis tulnud võimalused ära võtta?

Millisest elukestvast õppest me gümnaasiumile seatava lävendi puhul räägime? Sellega, kui öeldakse, et sa ei sobi, lõigatakse paljudel noortel juba väga vara “jalad alt”.

On väga palju valdkondi, kus gümnaasiumiharidus on lausa vajalik või siis tuleb kasuks. Gümnaasiumihariduseta ei saa tänapäeval hakkama ei sotsiaal- ega pedagoogikavaldkonnas. Ka näiteks juuksuril võiks see olla – et ta oskaks pakendi pealt erinevates keeltes lugeda keemilisi ühendeid ja teaks, mis on mis ja mis saab, kui neid omavahel segada. Mina oma tööd (Piret Juht töötab reisibüroos vanemreisikonsultandina – toim) teha ei saaks, kui mul poleks gümnaasiumiharidust.

Lävend tekitaks õpilastes pinget juba algklassidest peale. Et “kui sa nüüd seda või teist ei tee, siis sa gümnaasiumisse ei saa”. Stressis oleksid nii põhikooliõpilased, nende vanemad kui ka õpetajad.

Ma ei mõista ka seda, miks räägitakse ametikoolist kui kergemast variandist – see ei ole ju kergem. Lisaks ametile omandatakse kutsekoolis ka keskharidus. Kui aga tahetakse edasi õppima minna, peab riigieksamite tegemiseks astuma täiskasvanute gümnaasiumi.

Saaremaal ei pruugi kõik noored ametikooligi pääseda või ei sobi neile pakutavad erialad. Mis saab neist noortest edasi? Aga see, et nad jäävad lihtsalt ei kuskile, ripakile. Selliseid noori harimata inimesi, kes ei õpi ega tööta, võib Kuressaare linnapildis näha juba praegu. Kas tõesti on vaja neid juurde toota?

Nõustun – kõik ei peagi saama gümnaasiumiharidust. Olen nõus ka sellega, et gümnaasiumi ei saa lõpetada see noor, kes kohal ei käi ja tööd ei tee. Kui see noor inimene aga tahab õppida, siis võiks talle selle võimaluse anda. Sest kui me ei suuda oma lapsi harida, siis mida me üldse suudame?

Marjana Prii,
Orissaare gümnaasiumi direktor:

Vaatasin sel sügisel meie gümnaasiumisse astunud noorte keskmist hinnet – 4,4. Alla künnise oleks jäänud vaid üks õpilane. Seega arvan, et meie gümnaasiumi see lävend ei mõjutaks. Mis meie kooli mõjutab, on Kuressaare linn. Vaatamata sellele ma Mailis Repsi ideed ei poolda.

Inimese areng on erinev – mõnel lähebki “pea lahti” alles gümnaasiumi ajal. Minu endagi tutvusringkonda kuulub neid, kelle kohta põhikooli astmes arvati, et nad on lootusetud ja tuleb panna “Tootsi klassi”. Nüüd on nad omal alal väga edukad. Tean gümnaasiumisse astunuid, kelle kohta arvati, et “ei sellest ei saa küll iialgi gümnaasiumilõpetajat, veel vähem ülikooli minejat”. Ometi lõpetasid nad kõrgkooli ja töötavad praegu juhtivatel ametikohtadel.

Kui leitakse, et need, kes lävendit ei ületa, peaksid õppima kutsekoolis, sildistab see nii neid gümnaasiumist väljajäänud noori kui ka kutsekooli õpilasi. Rääkimata asjatute pingete tekitamisest noorte seas juba põhikooliastmes.

Põhikooli viimane aste on murdeealistele noortele niigi raske aeg. Panna latt ette, et “sina ei saa gümnaasiumisse, kuna sul on kolmed”, välistada mingid tulevikuvalikud nii varakult – sellist selekteerimist ei tohiks teha, kui meid on nii vähe, nagu on.

Praegu räägitakse meil palju kujundavast hindamisest ja sellest, et hindeid ei peaks põhikooli lõpuni üldse panema, siis aga ootamatult see lävendi-jutt. Sugugi kõik põhikooliealised pole veel valmis valikut tegema ega anna endale aru, et nad peavad pingutama keskmise hinde ja ülikooli akadeemilise karjääri nimel.

Eeskätt puudutaks see lävend poiste pääsemist gümnaasiumisse. Poistel on ju selles eas palju olulisemaid probleeme kui keskmine hinne. Arvamus, et lävend paneb poisid õppima, ei pea paika.

Neeme Rand,
Kuressaare ametikooli direktor:

Kui gümnaasiumi eesmärk on õpilase ettevalmistamine õpingute jätkamiseks omandamaks akadeemilist haridust, siis on ju loogiline, et riik, kes hariduse kinni maksab, hariduspoliitikat suunab.
Praegu oleme olukorras, kus anname kõigile üldkeskhariduse ja alles siis hakkame vaatama, mis neist inimestest edasi saab.

Statistika näitab, et üha enam gümnaasiumilõpetajaid pärast lõpetamist tööturul ei rakendu – nad ei tööta ega jätka õpinguid. Samas suureneb valdavalt pehmete erialade lõpetajate osakaal, kes piirduvad bakalaureuseõpingutega ja hakkavad siis ümber õppima. Või töötavad ametis, kus kõrgharidust vaja ei ole. Järelikult on midagi juba planeerimisprotsessis vale olnud.

Senine haridussüsteem enam ei toimi, elu on muutunud. Kool peab inimest ette valmistama valikute tegemiseks, kujundama temas põhikooli lõpuks arusaama, et ta peabki elus tegema valikuid ja langetama otsuseid. On loomulik, et ühel hetkel on need valikud seotud meie võimetega või siis laiskusega – midagi pole teha.

On teada-tuntud tõde, et mingis vanuses noormehed küpsevad hiljem. Aga ega lävendeid seades ja hariduskriitilisi otsuseid tehes pea kasvatusteadlasi kõrvale jätma.

Mina kui koolijuht leian, et ka kutsehariduse puhul võiks teatud erialadel seada lävendi.

Kui vaadata IT lisandumist ükskõik millises eluvaldkonnas, siis väga heade alusteadmisteta reaalteadustes ei tee tulevikus tööliskutsealadel midagi.

Seega võiks lävend teatud erialadel vähemalt matemaatikas-füüsikas olla 4,0.

Ehk pole see piiri seadmine numbriväärtuses tõesti õige. Küsimus on pigem selles, kuidas haridussüsteemi planeerida nii, et inimesed saaksid vastava ettevalmistuse ja rakenduksid 100 protsenti sellele alale, milles neil on võimeid ja mis neid huvitab.

Karoliina Tammel,
Kuressaare gümnaasiumi abiturient, hoolekogu liige:

Mina lävendit ei poolda – nii noore inimese tulevikku ei tohiks juba pärast põhikooli lõpetamist nii drastiliselt mõjutada. Näen pidevalt, kuidas inimeste oskused alles gümnaasiumis arenevad. Mõni hakkabki õppimise vastu suuremat huvi tundma gümnaasiumi keskel. Samuti kardan, et lävend paneks proovile maakoolidest tulijad – on ju maakoolidest tulnud noortel suurtes gümnaasiumides raskem hakkama saada, sest õpetamise tase ja ootused on erinevad.

Tulin ka ise KG-sse alles 6. klassis, aga sain siin koolis oldud ajaga piisava stabiilsuse, et lõpetada põhikool viite ja ühe neljaga. Kindlasti on ka neid, kes sellise muutuse korral oleksid pidanud valima teise tee, kuid kes praegu on kohusetundlikumad kui mõni “loomulik intelligent”.

Pikalt on toimunud protsess, kus kutsekoole on üritatud paigutada samale pulgale gümnaasiumidega – et kutsekool võib olla sama hea valik pärast põhikooli kui gümnaasium. Repsi ütlus ei toeta seda kuidagi, sest muudab kutsekooli pigem sekundaarseks valikuks, kui sinna saavad minna need, kes gümnaasiumisse ei pääse.

Kutsekoolide propageerimise trend võiks jätkuda, sest ikka veel on seisukohti, et gümnaasiumist saab parema hariduse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 319 korda, sh täna 1)