LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Kuidas me kadakamarju küttisime

Tarmo Virki

Alates tänasest saab meie arvamusleheküljel sõna uussaarlane Tarmo Virki. Tarmo on elupõline ajakirjanik, kes on viimasel viiel aastal tegelenud peamiselt ettevõtlusega. Tema kaasasutatud ingliskeelne paberajakiri CoFounder ühendab Euroopa startup-kogukondi. Samuti on Tarmo Virki üks saaremaise džinnitootja Lahhentagge asutajaid.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama sellest, kuidas ma päikeselisel suvepäeval lugesin Kesk-Euroopast saadetud e-kirja.

“Kes on teie kadakamarja-tarnija? Mul oleks kindlasti nõudlust teie marjade järele – need erinevad nii selgelt Balkani poolsaarelt saada olevatest marjadest.”

Ühelt poolt rõõmustan, teisalt mõtlen paarile ämbritäiele marjadele, mis said suure töö tulemusel eelmisel aastal korjatud. Me ei osanud mullu enne oma toote valmimist ja turule toomist kuidagi hinnata vajadust kadakamarjade järele. Seega on selge, et suudame rohkem varuda, aga sadades kilodes, veel vähem tonnides kindlasti mitte.

Balkani poolsaarel on Euroopa, ilmselt lausa maailma džinnitööstuse kadakavarud. Meil saarel kadakamarjast ju puudust ei ole. Samas on meie huvi saada marjad siiski korjatud ennekõike oma joogi jaoks, kuid kadakamarja ümber suurema tööstusharu loomine võiks olla suurepärane kaastoodang.

“Me ise oleme. Kahjuks me ilmselt ei suuda üle enda vajaduse koguda,” vastan lühikeses kirjas.

Marjade (teaduslikult on need küll kadakakäbid) korjamine ei ole just maailma lihtsaim töö. Marjade hinnatase samuti just rikkaks ei tee. Kuivatatud puhastatud kadakamarjad maksavad maailmaturul 7.50 eurot kilo. Kui suur osa sellest Balkani poolsaarele korjajateni jõuab, on raske hinnata.

Tunnis on võimalik korjata kilo-paari jagu marju, kuid nende puhastamine võtab samuti aega ja kuivatades kaob kolmandik kaalust. Väga kiirelt tööd tehes ja väga viljakatelt põõsastelt korjates on võimalik selle 7.50 euro tunnitasuni jõuda, ent mitte palju enamat.

“Meie koplist võite muidugi korjata, kui te loomi ei karda,” lubab külavanem.

Võtan kaasa meie inglasest partneri ja kaks linlast suunduvad koplisse. Põõsaid on palju, veised vaatavad meid alguses kaugelt. Mõned, kellele liiga lähedale satume, teevad kõvemat häält. Peagi on ämbrid juba poole peal. Käime kahekesi koos, teineteisest kaugele uitama ei lähe – loomad tunnevad meie vastu üha suuremat huvi.

“Te olete meie karjamaal! Mida magusat te sinna ämbrisse korjate?!” tunneks nad nagu huvi. Julgemad tulevad üha lähemale. Kuidagi kõhe hakkab. Taganeme veidi ja korjame edasi. Veiseid on kolm, neli, kaheksa… Korraga on ühe nina mu ämbris. Tõmban ämbri ära. Hirmsaks läheb.

“Nad on meist nii palju suuremad. Jooksma ei tohi hakata,” mõtlen. Taganeme endiselt. Uudishimulike hulk kasvab. Kõnnime “rahulikult” aiast välja, ühe kogemuse võrra rikkamana. Süda lööb tihedamini, kui peaks, veel tükk aega.

Mõni päev hiljem sõidan põiki üle saare lootuses osta suurem kogus marju.

“Ma ei tea, mitu kilo siin kotis on,” ütleb mees. “No see kott on oma 40 liitrit. Palju te pakute?”

Marjad on ilusad, aga huvitav, kuidas mul õnnestuks neid osta? Tuleb auto peale tagavaraks ka suurem kaal hankida, pisike köögikaal on küll täpne, aga sellise koguse juures ei ole mul sellega mitte midagi teha.

“Kust need korjatud on?” üritan paar korda pärida. “On need siit külast?”

Vastuseks saan: “Siit ja sealt. Nii ja naa.”

Järeldan, et ilmselgelt on kadakamarja turg Saaremaal siiski olemas, marjadega kaubeldakse ka aastal 2017, tegemist ei ole väljasurnud tegevusharuga.

“Ma võin Kuressaarde sõita mõni päev, küll me sealt mõne suurema kaalu leiame,” teatab ta meie lühikese vestluse lõpuks.

Loodetavasti saab tehingust asja, sest päris igat marja me ise ju ühel hetkel enam korjata ei jõua – kui džinn veidikenegi tuult tiibadesse saab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 343 korda, sh täna 1)