Töötu olemine ei tähenda veel töötuks jäämist (1)

Kuressaarlasel Erina Selderil, kes töötas müüjana Kuivastu–Virtsu liini parvlaevadel, juhtus aasta tagasi ränk õnnetus, kui ta murdis kukkudes käeluu. Kui käsi oli terveks saanud, tegutses samal liinil juba teine firma. Erinal ei jäänud muud üle kui ennast töötuks vormistada.

OPTIMISTLIK ELLUSUHTUMINE: Mullu lisandus
Erina Selderi dokumentide kogusse töövõimekaart, kus kirjas, et ta on osalise töövõimega. See aga ei takista Erina sõnul tööotsinguid, otse vastupidi, võib nii temale kui ka tööandjale kasuks tulla.
MAANUS MASING


Tänaseni pole Erina endale sobivat tööd leidnud. See ei ole aga hakkajale naisele esimene töötuks jäämise kogemus. Esimest korda jäi Erina töötuks pärast haiglaravi enam kui kümme aastat tagasi. Oma tollasest töö kaotamisest on ta ise kümme aastat tagasi meie lehes (18.04.2007) kirjutanud: “Töötuks jäädakse mitut moodi, mind aitas sellele teele mingi viirus, kes (ikkagi elusolend) leidis tüsistustena üles järjest kõik mu nõrgemad organid. Töötuna võeti mind arvele septembris ja suure vedamisega sain kohe õppekeskusese korraldatud europrojekti üle 50-aastastele töötutele “Kuidas olla edukas tööturul”. Algas see 150-tunnise üldkoolitusega, millele pakuti juurde veel võimete ja soovide kohaseid kursusi.”

Kümme aastat merel

Miks Erina toona tervenemise järel endisesse töökohta tagasi ei läinud? “Töötasin tookord Kuressaares Tooma poes. Seda tööd – käia külmkappidest kaupa võtmas või seda sinna panemas – ei saanud ma tervislikel põhjustel enam edasi teha,” selgitab Erina.

Töötuna jälgis ta hoolega tööpakkumise kuulutusi. Kui laevadele vajati müüjaid, läks teenindajakogemusega saarlane tööpakkuja jutule. “Merel pole ma varem töötanud. See kogemus mul puudus. Üksvahe töötasin aga mereäärses Järve baaris ja siis tajusin mere lähedust ning sain aru, et mulle see väga sobib,” märgib Erina.

Ligi kümme aastat merel reisijaid teenindanud kuressaarlane meenutab, et kui ta läks ennast tööle pakkuma, siis sildunud Kuivastu sadamas parasjagu laev, mis tema arvates olnudki Regula, kus temal töökoht terendas. “Tegelikult oli see Viire. Ma ei teadnud laevadest siis midagi. Ootasin sadamas Regula ära. Mind võeti hästi vastu. Esimestel tööpäevadel pandi lihtsalt proovile, vaadati, kuidas ma tööga hakkama saan. Kõik läks hästi. Edasi saadeti mind Revali merekooli. Olin Tallinnas just siis, kui Tõnismäelt pronkssõdurit ära viidi. Sattusin seda ja sellele järgnevat märulit nägema,” meenutab Erina.

Merekoolis õpetati müüjaile merendusalaseid oskusi, kuidas ohutusnõudeid täita, kriisiolukordades tegutseda, reisijaid aidata jne. Koolituse ja hotelliarved maksis töötukassa.

Laeval töötamine Erinale meeldis. “Seltskond oli lahe, nii laevapere liikmed kui ka Väinamere Teeninduse inimesed. Kliendid olid sõbralikud, nende hulgas päris palju välismaalasigi, konflikte ei olnudki. Tooma poes tabasin aga ükskord varga ja see lõi mind n-ö vastu seina laiaks,” räägib Erina oma töökohtadest.

Osaline töövõime

Meeldiv oli müüja jaoks seegi, et tööaeg laevas kestis nädal aega, siis nädal puhkust ja taas merele.

1. juunil 2016 ronis ta kodus taburetile, et kapi otsast midagi võtta, ja äkki prantsatas koos taburetiga põrandale. “Valu ma eriti ei tundnudki, šokk oli vist nii suur. Tuli välja, et ka vigastus oli suur.
Mullu oktoobris, kui veel haiguslehel olin, kadus ka töökoht,” räägib nüüdne töötu.

Nüüd on Erina osalise töövõimega, kuna vigastus annab praegugi tunda. “Ma ei saagi igale poole kandideerida. Mind on kutsutud müüjaks, aga käe pärast ei saa ma seda tööd teha,” põhjendab Erina. Nagu mainitud, on pikka aega töötu olnud Erinal nüüd osaline töövõime. Tööandjale tähendab sellise inimese tööle võtmine maksusoodustusi. Peale selle saab tööandja veel teisigi soodustusi.

Kuigi Erina on endale tööd otsinud, pole ta sobivat ametit leidnud, ütleb, et trauma tagajärjed annavad tunda. Varsti peab ta taas operatsioonilauale minema.

Veel räägib Erina palgast. “Ainuüksi toiduainete hinnad on üsna palju kerkinud. Proovi sa miinimumpalgaga ära elada. Kui on valida ühesuguste palganumbrite vahel, siis loevad ennekõike olme ja kolleegid. Merel töötamine sobis mu tervisele suurepäraselt. Enne kodus saadud traumat ei olnud ma kordagi haiguslehel,” toob Erina esile eelmise töökoha plussid
Praegused toetused on nii väikesed, et neist ei ela ära, seega aitavad Erinal toime tulla pojad. Erina pole aga ise lootust kaotanud, öeldes, et küllap ta veel leiab sobiva töökoha.

Töötuna pole Erina, käed rüpes, kodus istunud. Ta on osalenud kõikvõimalikel kursustel ja koolitustel. Seal on ta kuulnud kurtmisi küll ja veel. “Teadagi, maal tööd napib. Kuidas saab noor ema linnas tööl käia, kui pole last kuhugi panna, kui tal pole endal transpordivahendit. Bussiliiklus on meil ju üsna niru. Kuressaares mingi palgaga tööotsa ju ikka leiaks,” arutleb Erina.

Elukogenud inimesena teab Erina peresid, kus abielupaarid on lahku läinud ka sellepärast, et üks abikaasadest on välismaal tööl. Tõsi küll, Soomes või Norras teenitakse palju raha, aga pere­elu kannatab.

Töötuks olemine on Erina sõnul õpetanud teda elu teistmoodi nägema, aru saama ka neist asjust, mida töö­inimesena tähele ei pane. Ja üks hüva kogemus on tal veel varnast võtta. Saaremaa teatris, varasema nimega rahvateatris, on Erina mänginud erinevaid rolle ja seegi on õpetanud elule teistsuguse pilguga vaatama.

“Lootust ei tohi kaotada. Koolitused, mida töötukassa pakub, annavad elule teist värvi ja ärgitavad ka ennast tööandjaile välja pakkuma,” on Erina veendunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 933 korda, sh täna 1)