Üks rajumaid ööklubisid oli Kuressaares (11)

1993. aastal Kuressaares uksed avanud ööklubi Scala oli üks esimesi Eestis ja koges seetõttu ka suurt populaarsust.

ELU SCALAS: Gerd Vipre tehtud kollaažil on killukesed Scalast. Kliendikaardil on näha fragment laemaalist ja keskmisel pildil poseerimas vasakult Vaido Pannel ja paremal noor diskor Peeter Kukk.
Gerd Vipre


“Rahvast oli siiamaani,” meenutab käega kõrile näidates Scala esimesel peol muusikat lasknud Saaremaa tuntuim diskor Peeter Kukk. “Inimesed istusid seinte ääres põrandal ja järjekord oli ukse taga alatasa.”

Mis saarlastel viga!

Scala ühe eestvedaja Aivar Aderi sõnul tehti uksed lahti 1993. aasta juunis. Kuressaare kultuurimajas asunud kino Oktoober ruumid võeti Kuressaare linnalt 10 aastaks rendile. Nimi leiti vanadest ajalehtedest ennesõjaaegse kino järgi.

Aderi sõnutsi polnud klubi avamise ajendiks muud kui see, et ööklubisid Eestis veel eriti polnud. Diskorileiba maitsnud ja hiljem ööklubi Diva tegevjuhina töötanud Kristjan Lillimägi on kindel, et tegemist oligi Eesti ja suisa Baltikumi ühe esimese ööklubiga.

Postimehe uuriva toimetuse juht ja kunagine klubikülastaja Risto Berendson meenutab, kuidas DJ olnud Rauno Märks 1993. aastal ütles, et, mehed, mis teil Saaremaal viga, teil selline ööklubi!
Aivar Aderi sõnul sõideti Saaremaale suisa organiseeritud korras, bussidega. Nagu ekskursioonile. “Mandril pandi buss täis ja meie otsisime siin majutuse,” räägib Ader, kuidas Saaremaal pidutsemas käidi. Aderi sõnul oli klubi lahti neljapäevast pühapäevani, vahel isegi kolmapäeval.

Rusikad käisid kiiremini

Klubi jäigi juba üsna pea väikeseks ja aasta hiljem ehitati ruumi ka rõdud ja hiljem kasiino.

Kuigi Scalas oli seaduse järgi vanusepiirang 18, siis toona said ka nooremad asjaosaliste sõnul ikka üsna kergesti sisse. “Paberist õpilaspiletilt kraabiti sünniaasta viimane number hägusemaks ja see läks läbi,” seletab üks sellist trikki teinud neiu, kes oma sõnul käiski Scalas peamiselt vanuses 14–15.

Ükskõik kellega Scala aegadest rääkida, mainitakse uhket laemaali. Selle autori nime keegi paraku meenutada ei suuda. Kukk ütleb, et mäletab, kuidas mandrilt pärit kunstnik seda redelite peal turnides lakke maalis. Mitmemõõtmelise tunde tekitanud pilt näis kui laes olev auk, kust inimesesarnased olendid välja lendasid.

Paljudel ööklubist rääkijatel on meeles turvamehed. Ader ütleb, et ega tol ajal ju mingeid turvafirmasid polnud. Turvamehed leiti tänavalt.

“Enamik turvadest oli kikkpoksi taustaga või siis endised maadlejad,” räägib Berendson ja lisab tolleaegse turvameeskonna kiituseks, et keegi oma oskusi kuritarvitama ei kippunud.

“90ndad oli aeg, kus inimestel käisid rusikad vähe kiiremini taskust välja kui täna,” nendib Berendson.

Kuulsaim Scalas toimunud vahejuhtum oli arvatavasti see, kui jäägrikompanii* mees Lembit Tõns ühe kohaliku ärimehega kiskuma läks ja tulirelvaga vehkima hakkas. Kuul tõmmati rauda, kuid laskmiseks ei läinud. Tegemist polnud muuga kui lihtsalt purjus inimese ärplemise ja jauramisega. Tõnsile lõppes asi kohtus.

Risto Berendson meenutab, et oli kunagi kuulnud juttu, kuidas kuritegelike grupeeringute vahelisi erimeelsusi mandrilt Saaremaale ei tooda, sest kuskil peab saama rahulikult puhata. Ütleb, et ei tea, kas see ka tõele vastas, kuid üldiselt piirdunud pätid joomisega ja sellest ajendatud tülide lahendamisega.

Tema sõnul tuli sedagi ette, et Saaremaa nn kohalikud autoriteedid viisid klubis ülekäte läinud noorukeid Loode tammikusse. “Kus nad siis nööriga puu otsa riputati ja õpetuseks sinna kõrvale kuuldavasti ka lõke tehti,” räägib Berendson paarikümne aasta tagusest ajast.

Olgugi et mandrimehed Saaremaal väidetavalt omavahel arveid klaarimas ei käinud, tuli neil siin hoida madalat profiili.

“Kui mandrikas tuli ja hakkas käituma stiilis “olete julmad maakad ja ma olen Tallinnast”, siis läks kiirelt,” meenutab üks tol ajal tihedalt klubi külastanud mees. Ka temal tuli nii mõnigi kord rusikad taskust välja võtta. Ta mäletab, et üks suuremaid kiskumisi oli ühe mägijalgratturite pundiga. “Neid oli mingi 10–15 ja meid oli 30–40.” Terve Scala-esine suur plats olnud kaklevaid mehi täis.

Linnalegendid räägivad, et saarlased olnud isegi nii kõvad mehed, et Scalas alanud tüli eest pakku põgenenud mandrimeeste püüdmiseks suudetud praamid seisma panna ning suurelt maalt tulnud said omad vitsad ikkagi kätte. Karta on, et see jutt ongi vaid linnalegend, lehemehega vestelnutest keegi seda igatahes kinnitada ei suutnud.

Kõike oli saada

Aivar Aderi sõnul klubi joogipoolisega varustamisega õnneks probleemi ei olnud. Igasugu hulgilaod olid tol ajal juba olemas. Meenutatakse, et joogid olid laias laastus samad, mis tänapäeval. Mingil ajal joodi viskit koolaga, teisel ajaperioodil oli populaarne mustsõstra-maitseline viin Sprite´iga.

Lisaks jookidele oli Scalas oma koht ka narkootikumidel. Peeter Kukk ütleb, et temale pole pakkuma tuldud, kuid jutud nende saadaval olekust liikusid. Ta mäletab, et vahel käis politsei klubis ka narkokoertega reide tegemas, kuid millegi avastamist talle ei meenu.

Seevastu kinnitab üks klubikülastaja teisteltki kuuldud fakti, et Saaremaa klubi ei jäänud erinevate ainete saadavuselt pealinna peokohtadele põrmugi alla. “Kõike oli ja üsna kõvasti,” tõdeb ta.

Rahapuudust 90-ndatel ei olnud. “Klubis käidi 500-krooniste pakkidega, millel alles paberid ümber,” meenutab Peeter Kukk. Ükskord oli keegi kaevanud, et viiesajaliste pakk on kaotsi läinud ja siis otsiti seda laudade vahel käpuli taga.

Scala avamise ajal maksis pilet 25 krooni, õlu klubis ligi 20 krooni. Keskmine palk oli 1993. aastal 1000 krooni ümber. Kukk meenutab, et DJ võis ühe õhtu eest saada ehk 60–100 krooni.
Tol ajal oli klubides kombeks, et soovilugude või peo pikendamise eest maksti juurde. Peeter Kukk ütleb, et siis küsiti soovilugusid vähe, aga maksti alati. Nüüd küsitakse lugusid palju, aga maksta ei taha keegi.

ÖÖKLUBI: Scala klubi asus
Kuressaare kultuurimajaga samas hoones.
Kuressaare linnavalitsuse arhiiv

Diskorid teenisid toona soovilugudega endale õhtu eest ikka mitmekordse palga. Tuli ette ka seda, et ühte lugu taheti mitu korda järjest ja iga korraga hind aina tõusis. Kukk meenutab Saarte Häälele teistegi poolt räägitud lugu, kuidas Scalas viiendat korda kõlanud lugu oli maksnud 1000 krooni ehk siis ühe kuupalga. “See võis olla kas 2 Quick Starti “Kingitus” või Sparksi “When Do I Get To Sing “My Way””,” arvab üks toona kohalolnu. Kukk naerab, et tal ei olnud väga vaevarikas taasesituse nupule vajutada.

Peo pikendamise taksid olid kõrgemad. 1000 krooni oli tavaline taks, et uksed pandaks kinni ja pidu läks edasi. Lillimägi mäletab isegi 5000-krooniseid jätkupidusid. Sellistel juhtudel läks raha kõikide töötajate vahel jagamisele, kuna ületunde tegid kõik. Peeter Kukk meenutab üht aastavahetuse pidu, mis pidi lõppema nii 6–7 paiku, kuid kestis kella poole üheni järgmisel päeval.

Scala lõpetas 90-ndate teisel poolel. Täpset aastat ei oskagi keegi lehele öelda. Aivar Ader ütleb, et lõpetamise põhjuseks oli täpselt vastupidised asjaolud kui alustamisel. Nimelt tekkis Eestisse ööklubisid hirmus palju ja turg sai täis. Saaremaale nii palju inimesi enam ei jätkunud.

Scala koha võttis 1998. aastal üle samades ruumides tegutsema hakanud klubi 007. James Bondi stiili viljeleda soovinud klubi juht lubas esialgu katusele vägeva atraktsioonina helikopteri panna.

Peeter Kukk arvab, et tegelikult läks 007 Scala stiilist loobudes veidi vale teed. Näiteks värviti üle võimas laemaal. 007 tema sõnul eriti hästi käima ei läinudki.

Saarte Häälega vestelnutest ei meenugi kellelegi selle perioodiga seotud mingeid teravamaid mälestusi peale selle, et nurgas oli poolik auto ja klubi muutus Scalaga võrreldes kehvemaks. 007 omanikfirmat OÜ Panga EA saatsid lõpupoole ka mitmed tülid, vaidlused linnaga rendi teemadel ja kahtlustused maksupettuses. Klubi hääbus, 2001 lõpetati rendileping ennetähtaegselt ning siis hakati ehitama ka Kuressaare Kultuurivara hoonet.

2003. aastal avati nüüd juba uues majas, kuid ikkagi samades ruumides ööklubi Diva. “See läks kohe käima,” kinnitab Peeter Kukk, kes seal taas DJ pulti astus. Diva kestis järjest 14 aastat, kuni tänavu omanikku vahetas.

Tõusud ja mõõnad

Divas aastaid tegevjuhina töötanud Kristjan Lillimägi muigab, et linnavalitsus peaks andma klubidele tänukirja pikaajalise kestmise ja iibe tõstmise eest. Kusjuures naljaga öeldud lauses on oma tõetera sees. Julgelt põlvkonna jagu aega tegutsenud klubides on kokku saanud päris palju paare, kelle lapsed praegu juba ise klubides käivad. Lillimägi naerab, et ju neid lapsi on ka klubides valmis tehtud.

Üks Saarte Häälega vestelnutest teeb selles teemas põike Scala aegadesse, kui üks paarike oli omaette koha leidnud naiste WC kabiinis ning pissihädas daamid seisid kõik kenasti järjekorras ja ootasid, millal nood kaks saavad omad asjad aetud. Samas juhtuvat selliseid asju tänapäevalgi.

Nii Lillimägi kui ka Kukk kinnitavad, et inimesed ja nende käitumine klubis on aegade jooksul ikka väga kõvasti muutunud. “Taust on ju tegelikult sama. Ikka võetakse napsu ja tantsitakse,” räägib Lillimägi ja lisab, et nüüd tehakse seda korralikumalt ja rahulikumalt.

Mõlemad kaua aega klubidega seotud olnud mehed ütlevad, et aegade jooksul ongi klubimaastik olnud selline Ameerika raudtee. Kord ollakse tipus ja siis tuleb mõõn ning nüüd on aeg hakata jälle tippu ronima.

* Läänemaa Vabatahtlik(e) Jäägrikompanii oli Asso Kommeri 1993. a moodustatud ja samal aastal laiali saadetud Eesti väeüksus.
Allikas: Vikipeedia

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 5 751 korda, sh täna 1)