Tänapäeva viljasordid on varasemast poole saagikamad (2)

Võrreldes sõjaeelse ajaga, kui põllutöid veel hobusega tehti ja kunstväetisi ei kasutatud, annavad Saaremaa paremad põllud tänapäeval 6–7 korda suuremaid saake.


Valjala valla Nuudi talu peremees Kaido Kirst meenutab, et kui ta paarkümmend aastat tagasi viljakasvatusega tegelema hakkas, oli 3–4 tonni hektari kohta kõva saak. “Kui ma siis ühe põllu pealt soost viis tonni sain, ütles üks vanem kolhoosimees, et sa ajad lihtsalt udu, et see pole võimalik.”

Ent see, mis veel kümme aastat tagasi näis kättesaamatu, on praegu normaalsus. Nuudi talu viimaste aastate keskmine teraviljasaak on kõvasti üle 5 tonni, parim põld andis viljelusvõistlustel hektari kohta 8,4 tonni.

Pole ainult taevamanna

Samas pole Kirstu haritav maa sugugi mitte ainult taevamanna: “Ma harin ka sellist soomaad, mille kohta üks külamees kunagi ütles, et ta püüdis seal koolipoisipõlves kala.”

Ehkki statistikat vaadates ei paista käärid erinevate ajastute saagikusenumbrite vahel ülearu suured, jäädes ühe ja kolme tonni vahele, on aastakümnete vaheline kontrast päriselus siiski suurem. Saagikuse statistilist keskmist viivad alla mahetootjad ja ilmselt ka teatavad möödarääkimised statistikute ja põllumeeste vahel. Kui statistika jagab saagi külvi-, siis põllumehed jagavad selle koristuspinnaga.

Tänapäeva Saaremaa tipptootjate keskmised saagid ei piirdu statistikas ära toodud 3 tonniga, vaid jäävad 4–6 tonni vahele. Saaremaa ametlik saagikusrekord pärineb 2014. aasta viljelusvõistlustelt, kui Valjala POÜ agronoom Piibe Post sai talinisu (sort ‘Fredis’) saagikuseks 9,4 t/ha. Mitteametlikult on Valjala viljakasvataja Eugen Koit koristanud tritikupõllut üle 10 t/ha.

Saaremaa viljakasvatajaid ja tootmistingimusi hästi tundev põllumajandusteadlane Peeter Viil toob arenguhüppe esimese põhjusena välja ühismajandite asendumise eraomandi ja peremehega, mis parandas oluliselt töö kvaliteeti. “Nõukogude ajal hinnati su tööd, kui kevadkülvi plaan oli täis,” räägib teadlane, kelle sõnul ei huvitanud funktsionääre, kas külv tehti ka sobilikele muldadele.
Saaremaa suurim piimatootja ja viljakasvataja Tõnu Post täiendab, et peremehetunne ei luba suuri eksimusi, sest vead löövad eksinu enda rahakoti pihta. Kolhoos, nagu nimigi ütleb, ei olnud õieti kellegi oma, vaid oli mingi koostöötamise vorm.

“Kõik pidid kõigega tegelema, spetsialiseerumist eriti ei olnud,” räägib Post, kelle sõnul polnud töötajatel endil ka kõigis asjus otsustusõigust. “Viga siit ja viga sealt ning kokkuvõttes ei tule sealt head nahka.”

Viljelusvõistluste eestvedaja, Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas toob esile edusammud sordiaretuses. “Tänapäeva sordid on vähemalt poole võrra saagikamad,” kinnitab ta. Kui näiteks moodsa hübriidrukkiga pole kümnetonnine saagikus midagi püüdmatut, siis kohaliku au ja uhkuse Sangaste rukki puhul on see mõeldamatu. “Sangastega tee, mis tahad, ega sealt üle 3–4 tonni kunagi tule,” räägib Ameerikas.

Nii Viil kui ka Ameerikas peavad oluliseks arengut taimede väetamisel. Kui nüüdisaegsed kombikülvikud panevad üheaegselt seemne maha ja annavad sellele ka väetist, siis nõukogude ajal oli väetamine eraldi töö.

Tollase tehnikaga jäi väetis paraku pindmisse mullakihti, mistõttu sai taim sellest kätte ainult 20 protsenti ja toitaineid nappis. Lõpuks kasutasid kultuuridele antud pindmisse kihti jäänud toitained ära hoopis umbrohud ja hakkasid võimutsema, räägib Peeter Viil.

Ameerikase sõnul pandi 70-ndatel ja 80-ndatel kunstväetist lausa kaks korda rohkem kui praegu, ent saagid olid ikka 2 tonni ringis. “Tol ajal arvati, et väetis on üks imeasi, ja kui Moskva eraldas, siis tuli see suur kogus põldudele laiali laotada nii nagu võimalik, mitte nii, nagu taim vajab,” räägib Ameerikas.

Nüüd, kui väetis on kallis, pannakse täpselt neid segusid, mida taim vajab, täpselt sinna, kuhu vaja ja millal vaja. Viljeletakse nn täppisväetamist, kus loodusesse niisama midagi ära ei eksi. Ameerikas tõstab olulisena esile uusi ja tõhusaid taimekaitsevahendeid: “Ligi kolmandik saagist tuleb selle arvelt, et me ei lase umbrohul seda ära süüa ja teeme tõeliselt korralikku integreeritud taimekaitset.” Täppisviljeluses hoiab GPS-i kasutamine ära selle, et põlluharija paneb osale taimedest midagi topelt või et osa taimi jääb üldse ilma.

Vaja oli finantssüsti

Tõnu Posti sõnul on saagikuse kasv ühiskondlikus plaanis seotud ennekõike Eesti astumisega Euroopa Liitu. Alates 2003. aastast, mil siinsele põllumehele laienesid EL-i toetused, esmalt investeeringutoetused ja seejärel ka otsemaksed, tekkis võimalus investeerida nüüdisaegsesse tehnoloogiasse ja sealt hakkas areng pihta.

“Meil oli tookord hädasti vaja finantssüsti, et üldse toimima hakata, sest vene aja lõpust kuni EL-i alguseni vireles põllumajandus omas mahlas,” nendib Post. “Hinnad olid kehvad, tehnoloogia vilets ja välise abita oligi väga keeruline välja ujuda sellest jamast.”

Nõukogudeaegsed kombainid, mis jõudsid koristada 100 ha aastas, on asendunud Lääne tippfirmade toodanguga, mis suudavad koristada hooajal 700–800 ha. “Põllumajandus on imelihtne – pead tegema kõike õigel ajal ja kui seda suudad, siis hakkad kasu saama,” teab Post. Kui masinapark ei tule aga töödega toime ning põllumees jääb külvi, koristuse, väetamise ja taimekaitsega hiljaks, siis ei ole teha midagi.

Võttes põgusalt lahata ka statistikas ära toodud 1939. aasta saagiandmed, märgib Peeter Viil, et tollal ei tuntud õieti kunstväetisi ega vedelsõnnikut, vaid põlluramm tuli valdavalt tahesõnnikust.

Selle aja mainekas põllumajandusteadlane Elmar Haller propageeris ka haljasväetisi (neutraalsetel muldadel valge mesikas ja happelistel muldadel punane ristik). Kunstväetised olid algelised, kasutati küll fosforiidijahu, mida taimed ei suutnud aga hästi omastada. Kemiseerimise alguseks loetakse Eestis 1951. aastat, kui kunstväetis laialdasemalt kasutusele tuli.

Statistikast ilmneb, et põhiline toiduteravili oli 1939. aastal rukis, millest maainimene oma leiva lauale sai. Rukist kasvatati tollal Saaremaal peaaegu sama suurel pinnal, kui praegu on külvipinda kokku. Tänapäeval tuuakse rukis sisse Poolast ja Saksamaalt, kus ilmastikuolud on kvaliteetse rukki kasvatamiseks armulisemad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 512 korda, sh täna 1)