Vastutamatus on trend, see on narkosõltuvus

Meelis Kubits

“Ma ei ole selle partei esindaja, kes arvab, et kõikide vigade tegijad tuleks kinni panna, aga kui üldse midagi ei juhtu, siis kipuvad vead korduma,” ütles saarlasest suhtekorraldaja Meelis Kubits veebiajakirjas Edasi ilmunud intervjuus Tuuli Kochile.

Kevadel andsid EPL-i Laupäevalehele kuraasi täis intervjuu, kus muu hulgas lubasid suhtekorraldusäri aktiivsest juhtimisest taanduda. Mis on muutunud?

Kõik läheb plaani järgi nii ühiskonnas kui ka minul endal. Riigivalitsemise juures süveneb vastutamatus. Pärast seda, kui ühes kõige keerulisemas ja sensitiivses ministeeriumis lendas ebakompetentsuse ja arrogantsuse tulemusel miljoneid eurosid korstnasse, teatas kõrge ametnik, et tema vastutab. Jäime siis kõik ootama, et milles seisneb see vastutus, mis on selle sõna sisu 2017. aasta Eesti riigivalitsemise kontekstis. Inimene lastakse lahti, läheb ise ära, maksab raha tagasi – milles see seisneb? Ma ei ole selle partei esindaja, kes arvab, et kõikide vigade tegijad tuleks kinni panna, aga kui üldse midagi ei juhtu, siis kipuvad vead korduma.

Lisaks tekitab see tohutut stressi maksumaksjates, kes peavad selle jama kinni maksma. Ja kui siis kõige lõpuks lisatakse, et see on mitte ainult vastutus, vaid see ongi riigimehelik käitumine…

Kui suurpangas vaatab tippjuht kontot, mida ta ei peaks vaatama, siis ta lastakse lahti. Juhin tähelepanu – vaatab kontot, mitte ei näpi ega sulata seda. Aga kui ministeeriumi juhi juhtimisel haihtub kontolt raha õhku, siis tema “vastutab”. Lahe. See ei ole muidugi praeguse valitsuse teema, lihtsalt selline on asjade loogiline käik.

Jüri Ratase jaoks algas kõik ikkagi väga lendstardist. Seda pinget võib ainult ette kujutada. Konflikt erakonnas, raske koalitsioon, EL-i eesistumine, kõik on uus. Selles valguses on ta olnud tubli. Paneb väga külmalt. Vastutamatus on pikem trend, see on narkosõltuvus. Keegi maksab niikuinii kinni ja toob uue koguse. Sellest oli see maikuu EPL-i lugu.

Aga sina ise? Nüüd pea pool aastat hiljem?

Üritan olla paikne, käin tööl nagu ikka ja 13. oktoobril teeme peo, mis on neljas omasuguste seas pärast “Odessa guljajet” (2012), “Ärkamise aega” (2014) ja “Tööjuubelit” (2015). Kõigil neil on alati olnud kas mõni ühiskondlik või rahakogumist sisaldav sõnum. Seekordne tuleb ühtlasi ka viimane samas formaadis. Meil on seal mitu teemat, aga eeskätt korralik pidu.

Sel korralikul peol tuleb ettekandele rockoratoorium “Taburet”. Taburet?!

Kui tööraamat on põhiseadus, siis taburet on Eestimaa muld. Surud oma jalad mulda ja ei liigu enam paigast. Taburetist peab kinni hoidma, sest maksumaksja nisa otsas istumine on kümnete tuhandete inimeste jaoks muutunud ainuvõimalikuks eksisteerimise vormiks.

Taburet on meie elu sümbol. Seepärast valmiski noore dirigendi ja helilooja Valter Soo­salu muusika, millele kirjutas libreto Veiko Tubin. See on ajastu helijälg. See ei ole poliitiline ärplemine ega ärapanemine, sest tahaks, et lisaks Google´i otsingumootorile jääks tänasest päevast maha ka mingi ajakohane teos. Eestis ei tellita erasektorist muusikat just igapäevaselt. See teos kantakse ette 13. oktoobri õhtul.

Tuleb ka kuulus gruusia lauljatar Liza Bagrationi ja väidetavalt plaanid lennutada tuleval aastal 1000 eestlast Gruusiasse?

Liza on Eestis mõned korrad käinud ja tal on siin mitmeid sõpru juba enne nn minu aega. Aga jah, tema tuleku kaudu me lansseerime 2018. aasta Tbilisi–Batumi “Kõik armastavad Gruusiat”. Vaevalt et tuhat, aga ilmselt 11.–16. juunini üks seltskond Gruusias koguneb. Ma arvan, et see on suhteliselt täpne formuleering, sest isiklikult mina ei tea kedagi, kes ei armastaks Gruusiat.

Kolmas oluline teema on 13. oktoobri õhtul Pärnu muusikafestival ja Eesti Festivaliorkester. “Eesti Vabariik 100” raames on riik päris korralikult panustamas Paavo Järvi ambitsioonika Eesti Festivaliorkestri idee realiseerimisse ja soovime siin koos sõpradega samuti riigiga ühte jalga käia. Et tekiks koostöö ja sünergia. Klassikaline muusika on kogu e-majanduse kõrval üks meie tuntumaid brände maailmas, millele tasub alati hoogu juurde anda ja ise seeläbi kasvada. Olen ise olnud näiteks Odessa Classics festivali tekke juures ja tean, kui palju Odessa sellest sündmusest juba kolme aasta jooksul on võitnud.

Odessa on osutunud Nordica edulooks. Kuidas sul suvine “Odessa loeb. Odessat loetakse” aktsioon läks?

Nordica Odessa liin on suur õnnestumine ja usun, et see jätkub. Odessa külastamine avab väga paljudel meie inimestel silmad. Seal on omad raskused, aga kus neid ei oleks. Lugemine oli vapustav. Umbes 800–900 inimest kogunes 20 minuti jooksul kesklinna tänavatele ja luges erinevates keeltes katkendeid Odessa kirjanike teostest. Palju positiivseid emotsioone ja kajastusi. The Guardian kirjutas suure loo ja puha. Nüüd tuleb mõelda, mis sellega edasi teha. Kas jätta meeldivaks mälestuseks või üritada panna mõne aasta jooksul paarkümmend muud linna üle maailma samuti lugema.

Jeltsini bareljeefist rääkides – mida sa arvad Pätsu monumendi ideest?

Olen liiga Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumise” mõju all, aga ma ei arva, et üldse ei peaks midagi tegema. Oma kogemusest võin öelda, et asjaajamisel peab olema paindlikum.

Meile ehitati ju ka 2012. aastal kohe müür vastu, aga jalutasime veidi ringi ja läksime viisakalt teisest uksest, ei pidanud müüri lõhkuma hakkamagi.

Eks meil oli tulipäid ka, aga kokkuvõttes oli Jeltsini bareljeefi taha koondunud seltskond ikkagi väga võimas. Seal ei olnud mitte ühtegi juhuslikku inimest. Aga Pätsu mälestuse osas ma ei tahaks läbi avaliku ruumi nõu anda. See ei ole hea toon. Olen seda ise mitu korda teinud ja ei ole uhke.

Pead silmas, kui soovitasid Jüri Ratasel EL-i eesistumise alguses õhtusöögilauast püsti tõusta ja vanalinna oma raha eest sööma minna?

Ei, see oli hea idee, seda ma ei häbene. Ma räägin Savisaarest. Veel paar aastat tagasi arutlesin sarnaselt teistega, et miks ometi ei tehtud Savisaarele pakkumist taandumiseks… Täna ma ütlen, et Savisaart on üks ja ta ei allu ühelegi mudelile. Üks terve Kesk- ja Ida-Euroopa, meie saatusekaaslaste ja Skandinaavia peale. Ei ole kedagi teist võrreldavat. On täiesti selge, et Savisaar ei mahu ühegi kokkuleppe sisse. Varsti kolmkümmend aastat ratsu seljas teel võimu poole. Muuseas, Savisaare osas vedasime aasta tagasi ühe sõbraga kihla, kes väitis, et 2017 on Savisaar ümmargune null. Selle kihlveo olen ma juba võitnud.

Muuseas – mis seis on Georg Otsa monumendiga?

2016. aasta “1000 eestlast Peterburis” oli väga äge, aga seal oli ka palju muud, mis ei ole avalikkusele väga teada. Üritan aru saada, kas olen seal ooda­tud või mitte. Kui olen, teeme ära. Seda enam, et seda sai Eri Klasile lubatud. Ja vaatame, mis saab meie kohalikest valimistest. See eeldab linnapeade tasemel kokkulepet. Hakata eraisikuna sumpama kuskil metropoli poliitikas ei ole väga tark mõte. Järgmised pool aastat on Venemaal väga raske. Presidendivalimiste tõttu läheb kuumaks ja moel või teisel mõjutab see ka naabreid.

Meil on valimised ukse ees. Üks lubab teha, teine tugev olla, kolmas pöörata. Kellest saab Tallinna linnapea?

Kõige näljasem on Rainer Vak­ra. Teised just üleliia kirega ei toimeta. See sotside pöördejutt teeb samas veidi muret. Minu meelest on meil viimased 26 aastat Eesti edulugu. Oleme olnud Reformierakonna ja IRL-i suhtes kriitilised, aga nagu öeldakse “ostke ära või tehke järele”. Distantsilt ja asju naabrite kontekstis vaadates on meil asjad siiski hästi.

Seepärast ma oktoobrirevolutsiooni sajanda aasta künnisel neid pöörde jutte kardan. Saaremaa valla maksumaksjana ei ole mul samas midagi väga seletada, aga olen seda meelt, et Tallinn peaks saama koalitsioonivalitsuse. No ei ole see võimumonopol hea mitte kellelegi osapooltest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 429 korda, sh täna 1)