Jahiselts maailma serval (2)

Pindala poolest maakonna üks pisemaid jahipiirkondi on Sõrve Sääre jahiseltsi kasutada, kes toimetab Saaremaa läänetipus, Sõrve poolsaarel.

TÄISVARUSTUSES: Priit Paomees kasutab peibutusjahil pulli hääle tegemiseks klassikalist loomasarve.
MAANUS MASING


Maakonna kõige noorema, vaid neli aastat vana jahiseltsi kütid on praegu usinasti ametis hirvejahiga. Seltsi algusest peale juhtinud Priit Paomees tunnistab, et läinud nädalal kulus metsas müttamisele suisa neli päeva.

Sõrve Sääre jahiselts tegutseb Sõrve kõige kaugemas otsas, kus maakonna üht väiksemat jahiala piirab kolmest küljest meri, maa poolt on aga naabriks Mõntu jahiselts. “Eks meie jahiala on natuke omamoodi. Merepiiri on palju, lisanduvad looduskaitselised piirangud Vesitükimaa ja Ohessaare looduskaitsealal. Roostikus müttamine on seal ju keelatud,” sõnab Paomees ja lisab, et roostikku ja kadastikku on jahialal palju, loomadel on seal hea varjuda, küttidel jälle raske ligi pääseda.

Suvekodusid tekib Sõrve aina juurde, aga püsielanikke on sealkandis siiski vähe. Põllumajandust Taga-Sõrves sisuliselt ei ole. Peetakse natuke lambaid, veiseid ja tehakse heina. See tähendab, et metssigadel ja hirvedel kiusatusi pole. Paomehe teada pole tema hooldataval jahialal praegu ühtki silopalli.

Metsakahjude kohta ütleb jahiseltsi pealik, et niikaua kui metsas on loomi, peavad nad midagi ju sööma. Silti “Ära siit söö!” neile ette panna ei saa. Hirvede arvukus Sõrve otsas siiski nii suur ei ole, nagu mõnes muus piirkonnas, ehkki populatsiooni suurenemine on märgatav.

Metssigade probleem, mis aastaid Sõrve inimesi nörritas, on katku tõttu praeguseks kadunud. “Roostikus oli tal hea olla, jahimees ligi ei pääse, koer kah eriti sinna minna ei taha,” kirjeldab Paomees kunagist sigade paradiisi. Tänaseks on jahiala sigadest peaaegu tühi. Augustis kütiti näiteks vaid kaks siga, rohkem küttidele lihtsalt ette ei sattunud.

Küttimiskohustuse täitmise kohta ütleb Paomees, et aasta esimeses pooles kütiti sigu siiski päris usinasti, kuna neid siis veel oli. Aga suvi on suure vahe sisse teinud. Nädal enne jaani näitas Paomehe söödaplatsi kaamera tosinkond siga, jaanipäeval oli plats tühi ja järgmised sead andsid end näole alles juuli lõpus. Need olid kaks põrsast, kes ilmselt olid katku üle elanud.

Põtru on jahialal piisavalt, nende hulgas ka väärtuslikke kühvelsarvedega isendeid. Kui hunt välja jätta, kes on Sõrve otsas pigem juhukülaline, siis teisi ulukeid on Paomehe sõnul jahialal samaväärselt teiste piirkondadega.

Rebase ja kähriku arvukust tuleks seltsi juhi hinnangul püüda vähendada, kuna nende hulk mõjutab otseselt maas pesitsevate lindude järelkasvu, samuti on kevadel nende maiuspalaks kitsetalled. Pao-mees nendib, et sigade vähesus ilmselt sunnibki jahimehi edaspidi rohkem ka väikeulukijahiga tegelema.

Seltsil on veerandsada liiget, mida jahiala suurust arvestades ei ole üldsegi vähe. Enamik neist käib metsas üsna usinasti. Valdav osa on kohalikud mehed või kuidagipidi selle kandiga seotud. Seltsi eripära on ehk see, et liikmete keskmine vanus ei ole eriti kõrge.

Seltsi liikmete kasutada on Tammuna kordon, mis eelmisel aastal Torgu vallalt osteti. Paomehe sõnul on see plaanis oma jõududega kobedamaks kõpitseda, rajada ruumid nii jahisaagi käitlemiseks kui ka ühisteks tegevusteks. Riigi poolt jahiseltsile eraldatud jahutuskamber on praegu üles pandud Mõntu sadamas.

Paomees tõdeb, et neli aastat tegutsemist on seltsi argipäeva ja toimetamised paika loksutanud. Nõndasamuti ka liikmete omavahelised suhted, kuigi, nagu Paomees muiates tõdeb, “kaks meest koos on juba partei”. Aga asjalike arvamustega arvestatakse. “Seltsi tegevus on ju ühine huvi meeldivalt vaba aega veeta,” tõdeb ta.

Traditsiooniks söandab seltsi esimees nimetada laskevõistlustel osalemist, kusjuures seda tehakse väga edukalt. Tänavu võideti suisa Kalamaja Cup. Traditsioonimaigulised on ka seltsi jahihooaja lõpuüritused.


Sarv töriseb, pull uudistab

Metsad on praegu täis mörinat ja ammumist, mis on ilmselt kõrvu hakanud kõigile, kes õhtusel ajal looduses liikunud. Hirvede jooksuaeg paneb kõvemini põksuma ka küttide südamed, kes looduse ürgset kutset ära kasutades uhkeid jahitrofeesid püüdmas käivad.

Hirvejahi algus 1. septembril on küttide jaoks aasta oodatumaid kuupäevi. “See on omamoodi Saaremaa valuuta,” sõnab Priit Paomees. Ja tõsi ta on, sest mandril on hirvede arvukus väga väike, kuigi on viimastel aastatel mõnel pool näitamas kasvutendentsi.

Septembris on käes hirvede jooksuaeg ja seda on kütid hallidest aegadest peale oskuslikult ära kasutanud ehk pidanud peibutusjahti. See tähendab, et pulli möirgamist järele aimates meelitatakse ligi teisi isasloomi, lootuses, et need küti tabamisulatusse tulevad.

Peibutusjahti on tulemuslikum pidada mitmekesi, nii et peibutaja on kütist eemal. Paomees selgitab, et mida lähemale uluk peibutajale jõuab, seda ettevaatlikumaks ta muutub ja püüab selgeks saada, kust see hääl täpselt tuleb ja kes seda teeb. Ta hakkab otsima allatuule kohta, et lõhna tabada – hirv on lisaks sellele, et ta kuuleb ja näeb väga hästi, ka ülihea lõhnatajuga.

Peibutusjahti võib pidada ka üksinda, kuid sel juhul peab kütt oskama väga hästi oma asukohta valida. See võib olla mõne lagendiku serval, kohas, kus loom ei saa kütile allatuult ligineda. Oluline on ka peibutushääl, mida kütt teeb. Kui peibutaja aimab järele vana hirvepulli häält, siis noored pullid ei pruugi ligi tulla. Kardavad.

Suured hirvepullid on nagu haaremivalvurid, kes hoolitsevad selle eest, et teised isased tema karja emastele ligi ei pääseks. Noored pullid omakorda üritavad valvurilt emaseid üle lüüa. Möirgavad metsas ja annavad endast märku ning kui omavahel kokku saavad, siis katsuvad jõudu ja löövad sarved risti. Peibutusjahi resultatiivsuse kohta ütleb Paomees, et see sõltub paljuski jahimehest. “Mitte iga kord ei satu sulle ette loom, kelle pärast saab päästikul sõrme kõveraks tõmmata. Uluk ei pruugi olla sobiv, aga võib-olla ta ka paikneb nii, et laskmisel ei ole mõtet, kuna pärast ei õnnestu jahisaaki lihtsalt metsast välja tuua,” selgitab ta.

Kui ilm on hea, siis võib peibutamine kohale meelitada kümme-viisteist hirvepulli, vihmane ja tuuline ilm ei ole aga jahiks sobiv, kuna siis on metsas kuuldavus kehv, loomad ei saa aru, mis toimub ja on väheliikuvad.

Siinkohal tasub tähelepanu juhtida ka peibutusjahi ühele alaliigile, kus relva asemel on jahtija käes fotokaamera. “Kujutage ette varahommikut, maapinna kohal hõljub kerge uduvine, päike tõuseb, veepiiskades ämblikuvõrgud, ja siis selle keskel vägevate sarvedega loom, sõõrmed auramas. Uskuge mind, see pilt on vaatamist väärt!” kinnitab Paomees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 875 korda, sh täna 1)