LUGEJA KIRI: Kui külateater külas käis…

“Kuni su küla veel elab, elad sina ka…”

Renessansiajal tõi vaimse ja kultuurilise murrangu ajale iseloomulik humanism kaasa näitekunsti elavnemise: rändteatrid kujutasid rahvalikus keeles igapäevaelu, kohustuslikud tegelased olid lihtsameelne ja kelm, kes pidevalt esimest pettis.

Minu meelest on meil ka praegu nagu renessanss, uuestisünd. Vabanemine pärast pikaaegset diktatuuri. Segadust on palju, lihtsameelseid ja kelme niisamuti.

Kui rääkida elu põhiväärtustest, siis teatril – olgu kutselisel või harrastusteatril – on üks eesmärk (nagu iga kunsti puhul): aidata inimestel leida sisemist harmooniat, aidata saada paremaks inimeseks.

“Külateater tuleb külla” oli väärt ettevõtmine, minul vaatajana oli rõõm igast etendusest.

Kõige rohkem meeldis mulle Tornimäe näiteseltsi etendus “Teie jumal”. Mulle meenus õpetaja Alma Klaureni ütlus inimese mentaliteedi kohta: “Inimene on see, kes on ta jumal.”

Sel etendusel oli paraku vähe vaatajaid – kas pelgas praegune ateistlik põlvkond etendust vaatama tulla pealkirja tõttu?

Arvukaim publik oli aga väikekodanlikku igapäevaelu peegeldaval Nasva näiteringi etendusel “Kallid külalised”.

Viimasena külateatritest esines Salme vallateater etendusega “Kolm kanget” – see on igipõline lugu armastusest, kus puudub vastuarmastus ja abi püütakse leida alkoholist.

Suur tänu kõigile harrastusnäitlejatele!

Urve Kirss

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)