VALIMISED 2017: PERE- JA ERIARSTIABI Saaremaal kättesaadavamaks ka ääremaa elanikele (6)

Foto: MAANUS MASING

Saaremaal napib perearste. Uued tohtrid siia eriti tulla ei taha ja olemasolevatel on nimistud juba täis. Kui keegi kolib näiteks Saaremaale, siis perearsti nimistus enam kohta ei ole. Inimesed on Keskerakonna valimisplatvormist välja lugenud punkti, et igal maakonna inimesel peab olema võimalus pääseda perearsti vastuvõtule. Kuidas seda praktikas rakendada?

Mihkel Undrest: Ma ei tea praegu Saaremaal ühtki inimest, kes ei pääseks perearsti juurde. See peab aga toimuma võimalikult kergesti ja lihtsalt. Kui Torgu valla inimene tahab linna arsti juurde, siis võtab sotsiaaltöötaja bussi ja toob ta linna. Oleme oma valla inimesi ka Tallinna arsti juurde viinud ja seda tasuta. Loodan, et uues vallas see jätkub. Kui perearstikohti on vaja juurde luua, siis see võimalus jääb alati. Küsimus on rahas. Kui riigilt saadavat ühinemisraha on tarvis suunata sinna, siis tuleb seda teha.

Helle Kahm: Meil on väga head perearstid, kes hoolivad oma patsientidest, aga mure on perearstiabi kättesaadavuse osas. Perearstile peaks olema võimalik registreerida internetipõhiselt. Selle küsimuse võiks meie sotsiaalvaldkonna inimesed perearstidega koostöös lahendada. Et vastuvõtuaega sooviv inimene ei peaks tundide viisi telefoni otsas istuma. Muide, sama probleem on haiglal.

Maria Vahter: Perearsti juurde ikka pääseb, aga hoopis suurem lahendust vajav probleem on see, kui palju peavad inimesed ressursse raiskama eriala-arsti juurde pääsemiseks. Meil pole ju mõnda vajalikku spetsialisti kohapeal olemas, tuleb mandrile sõita ja nii täiendavaid kulutusi teha.

Omavalitsus saab siin ära teha seda, et kaardistab need valdkonnad ja spetsialistid, mille ja kelle järele on kõige suurem nõudlus. Siis peaksime leidma vahendid, võimalused ja spetsialistid. See on suur vahe, kas üks spetsialist sõidab siia või inimesed peavad, sageli kogu perega, mandrile arsti juurde sõitma.

See on ka riigi probleem. Kas omavalitsus, olgu kui suur tahes, suudab siin midagi ära teha?

Kairit Lindmäe: Tervishoid suuresti ongi riiklik tasand, siin omavalitsus suurt midagi ära teha ei saa. Omavalitsus on rohkem taustajõud. Omavalitsusena oleme korraldanud kohtumisi noorte arstidega. 

Praegu on Kuressaare haigla hea koostööpartner Ida-Tallinna keskhaigla. Tänu sellele käivad Tallinna spetsialistid Kuressaares vastuvõtte tegemas. Kiidan ka Siinorite transporti – nemad on lahendanud selle, et inimesed pääseksid mandrile arsti juurde. Nad viivad inimese uksest ukseni ja need, kes ise ei suuda käia, ka arstikabineti uksest sisse.

Helle Kahm: Oponeerin. Minu teada on Kuressaare haigla linna sihtasutus. Ehk selle rahastamine käib küll haigekassa kaudu, ent Kuressaare linnal ja edaspidi Saaremaa vallal peaks olema väga suur sõnaõigus selles osas, mil moel Kuressaare haigla edasi tegutseb ja kuidas need eriarstid siia ikkagi saada.

Mihkel Undrest: Arstide siiatoomine on ju kinni rahas. Ja kui arstide palk Kuressaare haiglas on madalam kui mandril suures haiglas, kus palgakoefitsient suurem, siis ongi see häda, et arstid ei taha sealt ära tulla. Tuleb lihtsalt tõsta meie haigla palgakoefitsienti 1,5-le nagu suurtes haiglates. Arvan, et niimoodi leiame probleemile lahenduse. See on tulevikus kindlasti valla otsustada.

Rääkides haigla kopteriplatsist, mille ümber käib tants ja trall juba aastaid  – selle peaks ikkagi ära tegema?

Mihkel Undrest: Keskerakonna lubadus on, et teeme selle ära. Raha pole ju maailmast otsas.

Kairit Lindmäe: Ka sotsiaaldemokraadid näevad, et see plats tuleb teha. Väga palju see raha ei nõua, hinnanguliselt 150 000–200 000 eurot, et maa seal maandumiskõlblikuks teha. Kopter maandub seal siiski ka praegu. Arstide sõnum on, et mida lähemal kopter maandub, seda parem ja kiirem on arstiabi kättesaadavus. Tegelikult peaks seda rahastama küll riik, aga riik on öelnud, et Kuressaarel on ju lennuväli. Ilmselt suur Saaremaa vald suudab selle kopteriplatsi siiski ära teha.

Meie inimestel ei ole sageli täpset ettekujutust, mis on omavalitsuse ja mis riigi teema. Samas – kui inimesed  tahavad, pole miski võimatu.

Helle Kahm: Kipume ikka rääkima riigist kui mingist eemal seisvast asjast. Tegelikult inimesed valivadki volikogudesse inimesed, et nad vahendaks suhtlust selle n-ö riigiga. Selles osas ei ole ükski teema “riigi teema”, et meie siin ei saa volikoguna midagi teha. Volikogusse valitud inimesed on need, kes peavad vahendama valla elanike muresid ja inimesi mitte üksinda jätma.

Kairit Lindmäe: Suur-Saaremaa saab kindlasti teha paremini ettepanekuid riigikogule, ükskõik mis teemasid see puudutab. Praegu tegi linnavalitsus näiteks ettepaneku viia sotsiaalhoolekande seadusesse sisse viipekeele teenus. Saab näha, kas seda tehakse või peab suur Saaremaa vald sama ettepaneku tegema.

Katrin Keso-Vares: Kui riik, see oleme meie, siis rõhuksin ka kogukonnatööle. Suures vallas väikesed kogukonnad – need olemegi meie.

Tähtis on, et see kogukonnatunnetus oleks tugev ja igal inimesel kogukonnas oleks julgus tema jaoks olulisi asju edastada. Et see, mis kusagil väikeses kohas toimub, jõuaks ka saadikuni. Kogukonnatunnetus ja kokkukuuluvus on samuti teema, millele võiksime rohkem tähelepanu pöörata ja julgustada. Sotsiaaltöötaja ju igale poole ei jõua.

Olev Ait: Pensionidest pole veel keegi rääkinud. Paraku on pensionide tõstmine puhas riigi probleem. Mida kõvemini me sellest räägime, seda rohkem Toompeal kuuldakse.

Helle Kahm: Pensionid on küll üks küsimus, millega suur vald peab väga jõuliselt tegelema.


KOMMENTAAR

Märt Kõlli, SA Kuressaare Haigla juhatuse liige:

Kandidaadid ei rääkinud põhiprobleemidest. Põhiprobleem on pere- ja eriarstide puhul üks ja sama – kuidas neid kõrgkvalifitseeritud inimesi siia päriselt kohapeale saada. See, et tellime mandrilt siia tohtri, kes käib siin korra vastuvõttu tegemas, ei ole lahendus. Eelkõige peremeditsiinis ja väga paljudel eriarsti erialadel ei ole see ju lahendus. Samuti ei ole lahendus see, kui arst on kolm nädalat kuskil “emaasutuses” ja nädala töötab siin vastuvõtte tehes. Kui tulevik on selline, on see ikka väga karm.

Mis on need tingimused, mille korral kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist peaks Tallinnast siia tulema? Haiglad konkureerivad inimeste pärast ja mida aeg edasi, seda rohkem.

Mihkel Undrest, kes leidis, et tarvis on tõsta palgakoefitsienti, on õigel teel. Olen temaga nõus, aga siin on vaja katteallikaid. Probleem on aga selles, et haigekassa hinnakiri on kõigile organisatsioonidele ühesugune. Siin tuleb mängu nn mastaabiefekt. Mingisugune reserv, mida on võimalik suunata personali täiendavaks motiveerimiseks või spetsialisti üleostmiseks, võib tekkida suures organisatsioonis. Meie eelarve juures võime ju leida selle raha, et kahele inimesele topeltpalka maksta. Mida ütlevad siis ülejäänud nelikümmend?

“Jalgadega hääletamise” trend siis ainult hoogustub. Kui püsielanikkond kaob, pole tervishoiust enam üldse mõtet rääkida.

Jah, Soomes on küll nii, et mida kaugemal Helsingist oled, seda suuremad on võimalused inimesi palgata. See on riiklikult lahendatud. Ilmselt on sealsed kaugema kandi esindajad sellele motiveerimisvajadusele ise tähelepanu juhtinud.

Kopteriplats on logistika küsimus. See on küll vajalik, aga meie kõige suurem probleem on siiski personali nappus.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 543 korda, sh täna 1)